Friday, October 29, 2010

Nalja saab ikka ka ;)

Kirjutan ainult lühidalt. Eilsel lennul juhtus üks tore intsident ... :) Lennuk oli pooltühi ja siis ei olnud igal ühel oma käru ja mina serveerisin toitu ühe tütarlapsega koos. Ja tema siis viisakalt teenindab kliente ja järsku ütleb üks ema oma lapsele: "My child if you are not studding a lot then that is what you are going to be." Ja ta pidas silmas meid kui cabin crewd (!!!) ... Aga see Itaalia tüdruk ei olnud ka suu peale kukkunud ja ütles kenasti vastu: "Yes ... and if you are not studding a lot then economy ticket is the only ticket you are able to buy!" Päris vähe naljakas ei olnud :) Ühesõnaga oleme rahvale ikka parajad jalamatid. But we dont care! Sööme jätkuvalt hommikusööki Roomas, lõunaks midagi Berliinis ja õhtuks miskit Kuala Lumpuris. Käime diskol Johannesburgis ja ostame igapäevaeluks vajalike asju Stockholmist, New Yorkist ja Madriidist!
Aga hetkel valmisten lennuks Zürichisse ;)

Friday, October 22, 2010

Hyderabad Indias ;)

sai siis öösel Hyderabadi ots tehtud. Ma pean tunnistama, et kõik need jutud India hirmsatest lendudest ei osutunud tõeks. Väga tore lend oli. Aga tore öö sai alguse juba bussis teel lennujaama. Buss oli järgi 18:29 ning minu majast tuli veel neli poissi sellele bussile. Tavaline vestlus on ikka, et kust keegi pärit on ja kaua juba siin on olnud jne. Tavaliselt, kui ütlen, et olen Eestist, teavad kõik kohe, et see on kuskil Rumeenia kõrval :D. Seekord oli kohe üks poiss, kes teadis täpselt, millega tegu. Ta olevat Eestis kaks korda käinud ja siis ta rääkis oma kogemustest, kuidas ta vanalinnas neid misiganes pähkleid vms sõi ja vene kirikus käis ja Viru Keskuses noortele alkoholi ostis :) Ta oli kohe nii õhinal, rääkis nii palju Eesti elus :) Täitsa tore oli.
Briifingul oli siis seekord lisaks Cabin Seniorile ka Performance Officer, kes on kontorist ja kontrollib kogu asjade käiku. No see oli elu parim briifing. Ta oli niii normaalne. Viskas nalja ja selgitas paljusid asju. Ja briifingu lõpus on alati see koht, kus igale meeskonnaliikmele antakse sõna, et miskit öelda. Ja üks tüdrukutest, kellega muideks ka koos Dubais basseinis käisime, teatas, et: olgu mis on, aga sellel poisil on nii ilusad silmad, et seda kohe peab ütlema :) Hetkeks oli vaikus ja siis hakkas Performance officer nii kõvasti naerma ja siis hakkasid kõik naerma. Ühel hetkel siis PO teatas, et kuigi see on ikkagi eelkõige safety ja esmaabi briifing, siis ta peab sellega nõustuma :D Kui keegi veel aru ei saanud, siis räägitakse minu silmadest! :D Ja pärast nad lennukis selgitasid mulle, et asiaatide jaoks on unistus saada suured ja sinised silmad. Seda ma teadsin, et Aasias on väga populaarne teha silmade suurendamiseks operatsioone, aga et need silmad just ka sinised peavad olema ... :)
Teel Hyderabadi oli lennuk täiesti täis, ainult seisukohad olid vabad. See teeb siis kokku 12 inimest äriklassis ja 132 inimest turistiklassis. Äriklassis on A320s alati üks teenindaja pluss abiks cabin senior ja turistiklassis 4 crewd. Seega veits rohkem kui 30 inimest näkku. Kuna me kõik seal taga olime suht kogenematud, siis võtsid asjad tavapärasest veidi rohkem aega, sest uskumatu, aga 132 inimese kohta oli 50 (!!!!!) eritoitu. Nendele tuleb kleepida eraldi inimese nime ja istekohaga kleeps. Aga no inimesed alati vahetavad kohti, nii et see on paras kamarajura. Lõpuks said kõik söönuks.
Siis olid kaks meest, kes järjekorras WCsse, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Teiste crew liikmete kohta oli asi selge: kõik olid ju pilusilmad ;) Ma siis ütlesin, et Eestist. Ja ka nemad teadsid, kus on Eesti ja teadsid, et seal on kenad naised ;) Üks neist oli hindu, kes töötab Pariisis. Ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis töötab ta seal tuumafüüsikuna. Siis selgitas ka meile, et meie töö on ikka nii ohtlik, et saame radioaktiivset kiirgust kogu aeg ja et vananeme ikka tunduvalt kiiresti, kui need, kes ei tee meie tööd. No tore, aga ükskord sureme me nii kui nii kõik.
Teel Hyderabadi olid meil lennukis ka kaks maalt väljasaadetud. Need istuvad alati lennuki tagaosas ja nende dokumendid on Cabin Senriori käes. Nemad lahkuvad lennukist viimasena eskordi saatel.
Maandusime Hyderabadis, siis lahkusid reisijad ja tulid asemele väikesed mustad töömesilased. Neid on alati mustmiljon ja need on lennukikoristajad. Muidu nad eriti millestki aru ei saa, aga nende töö on alati nii organiseeritud ja nad teevad lennuki korda 5-10 minutiga. Siis oli veel 10 minutit ja tulid uued reisijad ja asusime tagasiteele. Tagasiteel oli meil 15 ratastoolireisijat :) ja üks pime reisija. Kõik sujus viperusteta ... kui välja arvata segadus eritoitudega. Neid oli jälle oma 40 tk. Aga kõik said söönuks. Maandusime Dohas kell 06:15 ja koju jõudsin 07:30. Ühesõnaga 13 tundi tööaega ja ma olin surmväss. Täna on mul nyyd vaba õhtupoolik, homme on standby ja ülehomse standby asemel on taaskord üks Dubai ;) No vähemalt midagigi.
Nüüd lähen ja söön midagi ja siis naudin elu ;)

Thursday, October 21, 2010

Uus graafik ;)

Tegelikult ei ole veel uus graafik ametlikult väljas, aga kasutasin salateid ja surkisin selle välja! Õigemini me kõik surkisime. See on alati niiiiiiii põnev hetk, kui avad oma uue kuu graafiku! Ma küsisin igasuguseid põnevaid sihtkohti ja tundub, et ma olen juba piisavalt kaua siin olnud ja enam ei anta seda, mida küsid, sest minu graafik on suhteliselt ... üksluine :D Terve kuu ja KOLM erinevat sihtkohta. Novembris siis NELI korda Jakartat Indoneesias, üks Kathmandu Nepaalis ja ÜKS Bahrein! Bahreini lennu ametlik aeg on 45 minutit, kuid tavaliselt on tegu pooletunnise lennuga, kus lihtsalt loobid leibu laiali kahte lehte ja ongi aeg maanduda :D Eks näis. Samas ma võin vist oma graafiku üle isegi õnnelik olla. Ühel ei ole mittttttteee ühtegi layoverit. Kõik on India lennud, mis toovad ikka ja jälle koju tagasi ja klientuur ei ole ka kerge ;) Minul saab Jakarta vähemalt kodulinnaks ;) Samas on mul ka palju standby'd, kuhu tõenäoliselt tuleb veel lende. No tore ... vähemalt ei ole ühtegi Saudi Araabia ja India lendu. Nüüd aga hakkan valmistuma oma Hyderabadiks, mis kahjuks asub Indias :D

Monday, October 18, 2010

Aeg lendab...

...kiiresti ;) Viimasest postitusest on juba natuke möödas. Lendude vahel on nii vähe aega, et teinekord ei jõua hästi väljagi puhata.
Pärast Kuala Lumpurit võtsin suuna Calicutti Indias. Rohkem vist teatakse seda kohta nime Kozhikode järgi. Tegemist kena Lõuna-Indias asuva linnakesega. Kena on muidugi vist eurooplase jaoks veits teise tähendusega ... aga siiski ;) Inimesed magavad tänavatel, teinekord alasti, nii nagu Kathmandus nii ka Kozhikodes puuduvad igasugused liiklusreeglid. Ainuke mõte seal tänavatel on see, et ei tahaks veel surra! ;)
Ega ma seal eriti palju teha jõudnudki. Maandusime kell 9 hommikul ja jõudsime hotelli kella 10ks. Siis magasime mõne tunni ja võtsin kahe stjuuardiga ette linnamineku. Kõigepealt käisime kohalikus taimetoitlaste restoranis söömas head ja paremat. Tõesti oli hea ... ja kolme peale maksime kokku kogu selle asja eest 15 dollarit mis on vist umbes 150-160 krooni. Kartsin, et tegemist on mingi räpase India kohaga, kuid puhtus ja kord oli majas. Vähemalt klienditsoonis ;)Mida me seal sõime (?)... oli mingi ugrimugri ... nime ma enam kindlasti ei mäleta. Tegu oli mingisuguse lavashi moodi asjandusega. Toodi salatikausid ja mässisid ise selle mingi õhukese leiva sisse. Õunamahl oli värskelt pressitud ja nii hea!
Sealt suundusime linna ja tegime väikese shopingu ... asjad on ikka vääääga odavad ;) Nii et kes shopata tahab siis Indiasse! Ja nagu ikka ühest soojast kohast muidu ... tuleb endale osta ilus sall ;) Selle ma ka ostsin. Siiamaani on kaks kohta, kust ma ei ole endale külmkapimagnetit saanud. Need on Kathmandu ja Calicut. Kathmandust ei pidavatki neid saama. Calicutis ma küll nägin ühes kohas, kuid lootsin leida paremaid. Nüüd võin öelda, et ei leidnud ;)
Calicutis on hea ja lihtne liikuda ka. Sellised kenad väikesed "asjandused" on igal pool ja sõidutavad Sind poolmuidu:

India lennu kui sellise kohta ma parem ei ütle midagi. Crew oli tore nagu peaaegu alati. Aga klientuur on pehmeltöeldes raske. WCd kasutada ei mõista. Olen nüüdseks isegi kuulnud lugusid, kus inimesed tahavad oma asju ajada lennukis esimesse ettejuhtuvasse nurka. Siiani on crew ikka jaole saanud ja õigesse kohta juhatanud. Wc uksi ei oska 70% reisijatest lukustada ... olen nii mõnelgi korral erinevatele tegevustele peale sattunud ;) I don't care! ...aga I do care sellest, et kogesin oma esimest päris hirmsat turbulentsi India lennul. See kestis umbes 1,5-2 minutit ja raputas lennukit ikka päris korralikult. Seda pidi eriti India lendudel palju juhtuma. Kükitasime kõik koos köögis loopisime kõik asjad põrandale. Hirmus oli :S
Pärast Kozhikodet oli mul miiiitttuuuu vaba päeva, sest mul käis esimene kodumaine külastaja! Juhei! Oli väga tore ja nüüd on mul ja ka mu külalisel kõikide võimaluste linnas Dohas kõik tehtud ;) ...see võttis aega kolm päeva. Nii et võite isegi arvata, kui palju võimalusi siin siis on ;)
Pärast pikka puhkust lend Nigeeriasse! Pidin nutma hakkama juba briifingul ... Cabin Service Director teatas: "Rauno, your positison is L4A". See tähendab seda, et oled lennuki köögis ja vastutad kõikide võimalike asjade eest. Alates sellest, et kõikide reisijate söögid oleks olemas sh kõik erisöögid, mida reisijad on tellinud. Lisaks joogid ja igasugune inventar, mis on lennu jooksul vajalik. Lisaks tuleb Sul valmistada ette kõik need kärud, mis lähevad kabiini rahvast teenindama. Lisaks tuleb veel samal päeval tagasitulevale meeskonnale teha ettevalmistusi ja lugeda üle kõik lennukis olevad asjad, mis neile üle annad. Ühesõnaga oled terve lennu ikka käed jalad tööd täis ... ja eriti veel siis, kui Sa täpselt ei teagi, mida üldse tegema pead :D Ma ei tea, keda ma küll pean tänama, aga crew oli väga lahe, nad aitasid mind palju. Seega kõik said söödetud ja joodetud ja ilmselt elavad tänaseni ;) Kogemusterikas päev ei olnud veel õhtus ;) Lennujaamas taipasid kohe, et oled Aafrikas. Ei ühtegi valget ja kõik inimesed vahtisid meid kui midagi väga erilist. Näidati näpuga jne ;) Lisaks kõik nad kandsid oma suuri kotte pea peal ... olen seda varem ainult televiisorist näinud ;) Väga lahe!
...ja kui ma ennist mainisin, et Indias ja Nepaalis ei ole liiklusreegleid, siis Nigeeriast ei taha ma üldse rääkida. Igaüks võitleb vaid oma elu eest. Täielik korralagedus. Sõitsime hotelli tund aega relvastatud eskordi saatel. Üks relvavend oli kogu aeg autost väljas ja vehkis oma automaadiga ja ajas rahvast ja autosid laiali. Kedagi ta muidugi ei tulistanud, aga kasutas seda vahel just kui kumminuiana. Inimesed tänavatel vaatasid meie bussi ja nii mõnigi näitas keskmist sõrme ... ja ühel hetkel jõudsimegi hotelli. Laagoses ei ole crewl lubatud hotellist lahkuda. Aga pole ka vajadust. Seal on kena bassein, tasuda söögid-joogid, tenniseväljak, jõusaal, jooksurajad ... mitte et ma nüüd seal trenni oleksin teinud, sõin ja jõin aga küll :) Järgmisel päeval hotellist lennujaama sõites oli sama lugu ... relvavennad rahvamasse laiali ajamas. Hilinesime lennujaama pool tundi ja lend hilines peaaegu kolmveerand tundi ;) Aga jõudsime õnnelikult Dohasse tagasi. Sellel lennul pidasin ka oma sünnipäeva. Kui esimesed toimetused tehutud, tõi Cabn Service Director esimesest klassist natuke torti ja crew laulis mulle sünnipäevalaulu ;) Väga tore. Seda sünnipäeva ma ei unusta. Jõudsin koju öösel kella 1 paiku, magama sain 2 paiku. Magasin järgmisel päeval kella 14neni. Sõin ja valmistasin end ette lennuks Sri Lankale. Kell viis oli buss järgi ja tuligi minna ;) Mõlemad otsad olid puupüsti täis. Reisijad olid toredad mõne erandiga. Ma ikka ei suuda mõista neid emasid, kes tulevad lennule oma imikutega ja neil ei ole isegi lutipudelit kaasas. Rääkimata mähkmetest vms. Pärast õhkutõusu panin lapsele siis üles ka bassineti. Mina ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsuda. Aga tegu sellise voodiga, mille paned seina külge. Selgitan siis tädile, et kui on turbulents ja rihmad tuleb kinnitada, tuleb laps sellest asjandusest välja võtta. Ja loomulikult tädi noogutab vastu ja ütleb "jah". Sattusime siis turbulentsi ja laps magas oma voodikeses. Lähen siis tädile ütlema, et laps tuleb kohe välja võtta. Tädi kehitab õlgu ja ütleb, et no ajan veel üles ja hakkab nutma. Mina, olles juba ühel eelnevatest lendudest seda lauset kasutanud, ütlesin talle kenasti, et valik on tema: kas laps nutab viis minutit ja asi lahendatud või halvimal juhul tädi ise nutab terve elu, sest laps on vigane või surnud. Aitäh! Tädil hakkasid käed tööle ...
Colombos millekski aega ei olnud. Maandusime kell 3 ja jõudsime hotelli kell 5 hommikul ja tagasi hakkasime hotellist liikuma kell 17. Nii et magasin lõunani, siis käisime lõunat söömas hotelli kõrval asuvas kaubanduskeskuses ja magasime veel ja asusime teele. Järgmine kord loodan seal ikka pikemalt olla ;)
Tagasilennul sain ühe kirjaliku kiituse reisijalt ;) See peaks mu tulevikuks ainult hea olema. Neli nädalat lendamist ja mul on juba kaks. Samas võib olla on mul juba 20 laitust ka .... ega reisijad ju seda näkku ütlema ei tule :D
Täna tulin Dubai lennult, mõlemad otsad kestavad tunni. Lennud olid õnneks pooltühjad. No ikka igakord peab olema mingi väike intsident, muidu kohe ei saa. Enne õhkutõusu Dohast teatas Cabin Senior valjuhääldist reisijatele, et nüüd tuleb mobiilid väljalülitada ja nende kasutamine on keelatud jne jne jne. Siis peame meie hakkama kabiinis ringi jalutama ja korrutama miljon ja üks korda igaühele, et nüüd on ikka aeg telefon välja lülitada. Mõni mõistab, teine paneb telefoni taskusse ja kui crew läheb eemale, siis võtab välja ja räägib edasi. Mina pöördun tavaliselt sekundipärast tagasi ja taban nad teolt. Täna teatas üks mees mulle, et ta juba ühe telefoni lülitas välja, las teine olla :D Ma teatasin siis ikka, et kui on ka 5 telefoni, siis tuleb kõik välja lülitada. Ta lülitas siis ka oma Blackberry välja ja küsis, et kas ma olen nüüd õnnelik. Teatasin talle vastu, et asi ei ole minu õnnes vaid ikka rohkem tema turvalisuses. Ta pidi ikka targutama, et lennuk ju alles seisab ja aega veel on. Ega ma ka võlgu ei jää. Ütlesin talle, et navigatsioonisüsteem lülitatakse sisse tunduvalt enne õhkutõusu ja võib olla on tema telefon sellele juba kahju teinud. Thank you, Sir! ;)
No ja see Dubai lend on niigi närviline. 20 minutiga peab jõudma soojad saiad ja joogid kätte jagada ja need kokku korjata. Kindlasti leidub mõni reisija, kes tahab ka sellel lennul, et ta beebile pannakse voodi üles (ka seekord oli see nii ... ja seda ainult 15 minutiks) ... kindlasti tahab keegi teed, kohvi, bloody maryt, veel ühte saia, veel üht kohvi ... :) Ja me ju loomulikult võimaldame kõike, Yes Sir! ;)
Ega ma ju ei kirjuta neid asju üldse paha pärast ;) Ma võin seda kõike teha ja teengi. Selle eest nad ju mulle maksavadki. Aga lihtsalt reisijana ei oska neid asju mitte kunagi sellest küljest vaadata. See crew kogemus tuleb igati kasuks ;) Ja kokkuvõttes isegi mõne sihtkoha reisijad ei oska wcd kasutada või ei lõhna meeldivalt ... on nad südames tegelikult väga head ja toredad. Lihtsalt nende kultuuris ei ole veega wc-d vaid on auk maa sees.
Mul nüüd kaks vaba päeva. Kaalukaotusprotsessi tõttu tuleb minna õmbleja juurde pükstele järgi, uniform on juba suur. Muideks, mul õnnestus end Colombos ka kaaluda. Pärast lõunasööki olin 72 kilo. Seega peaksin normaaltingimustes kaaluma u 71 kilo. Nii vähe kaalusin pärast Šveitsist tagasitulekut.... vahepeal olen kaalunud ka 87 kilo ... vaadake gümnaasiumi lõpupilte :D
Pärast vabu päevi on mul kodune valve kolm päeva ja siis mitu edasi-tagasi otsa Dubaisse ja Indiasse ja kuu lõpus lendan Zürichisse, kus kohtun pärast 5-6 aastat uuesti oma sealsete sõpradega, sest mul on seal aega poolteist päeva ;) Ahhh jaa... tahtsin teile ka kena talve algust soovida. Siin on jätkuvalt päeval 40 ja öösel 30 kraadi ;)

Wednesday, October 6, 2010

Kuala Lumpur!

...oeh...keha ja vaim on täiesti segaduses. Enam ei saa aru, millal on öö ja millal on päev, millal peab sööma, millal magama. Keeruline see värk :)
Aga Malaisia oli väga lahe. Sealne aeg on meie ajast 5 tundi ees. Nii et lendu alustasime kell 9 hommikul Dohast ja kohale jõudsime 21.00. Lend oli üldiselt rahulik, peale ühe targa, kes otsustas wc-s suitsetada. Ja ühe vanamehe käest sain ilmselt araabia või mis iganes muus keeles sõimata. Tal hammas valutas, siis näitas mulle oma hambakontsusid ja küsis valuvaigistit. Kuna ta oli joonud kaks viskit, siis ma talle valuvaigistit ei andnud. See muidugi pistis karjuma ... aga kuna ma ei saanud millestki aru, siis see mind eriti ei kõigutanud.
Sellel lennul kogesin ka elu kõige ... kuidas nüüd öeldagi ... imelikumat meeskonda :D See kõik sai alguse juba lennueelsel briifingul. Nad kõik olid kuskilt Aasiast ... Koreast, Hiinast või Malaisiast. Kaks tüdrukut olid Indiast ja need olidki ainukesed, kellega üldse rääkida kannatas. Ühesõnaga esimesest minutist peale mulle see meeskond ei meeldinud. Ja ma pidin nendega siiski head tiimitööd tegema 2 x 7 tundi ja 40 minutit ... tagasiteel sujusid asjad juba paremini ;)
... ja nagu ma juba ütlesin, siis meeskond oli natuke imelik. Me olime kaks päeva Malaisias ja hotellist väljas käisid 12st meeskonnaliikmest neli. Mina käisin koos ühe India tüdrukuga linna avastamas ja siis teised kaks käisid ka kuskil hotelli lähedal. Samas nende jaoks ei ole see võib olla midagi erilist. No ei tea ;)
Igastahes mul oli tore :) Käisime vaatasime siis ära selle maailmakuulsa Petronas Toweri, mis oli kuni 2004. aastani maailma kõige kõrgem hoone oma 451,9 meetriga. Nalja sai kohe alguses. Et lennujaamas asuvast hotellist linna jõuda, tuli sõita kahe rongiga. Kokku umbes pool tundi. Tulime siis viimases rongipeatuses maha ja jalutasime ringi selles hoones ja siis küsisime ühelt inimeselt, et kus kohas see maailmakuulus Petronas Tower on, et kuidas sinna saada. See hakkas naerma ja ütles, et minge õue ja küll leiate. Tuli välja, et me olimegi selles hoones :D Tegime siis pilte ... meeletud rahvamassid tegid sedasma. Siis käisime selle sama hoone all asuvas akvaariums kalu ja muid vee-elukaid vaatamas. Seal sai otsa ka mu fotoka aku ;)
Võtsime ka kalateraapiat ... st panime jalad vette ja lasime kaladel neid näksida ja kõdistada ;)
Edasi suundusime shopingule. Ma sain endale paari pükse ja uued papud ;) Tütarlaps käis ka juuksuris ;) Siis käisime massazhisalongis ja võtsin tunnise massazhi. Edasi sõime ja jõime ja jõime ja sõime. Läksime tagasi lennujaama, jalutasime veidike seal ringi ja oligi 12 tundi möödas linnaminekust. Maandusin hotellituppa ja jäin magama. Teisel päeval ma midagi tarka ei teinud. Olin selleks liiga väsinud. Keha ei võta seda imelikku elustiili omaks ;)
Tagasiteel oli lennuk pooltühi. Natuke üle 7 tunnisel lennul oli olukord väga rahulik. Andsime neile küll kaks korda süüa, kuid ülejäänud aeg oli täielik vaikus. Alustasime oma lendu kell 3 öösel kohaliku aja järgi ja viietunnise ajavahe tõttu maandusime kell 5 Dohas. Koju jõudsin kell 6 ja magama sain 6.30. Nüüd olen üleval natuke ja üritan veel magada, sest järgime lend on öösel kell 2 Indiasse, Calicutti. Seal on mul ka üks terve päev kohaliku eluga tutvumiseks. Ja siis on NELI vaba päeva ning saabub esimene kodumaine külastaja ;)

Friday, October 1, 2010

Kathmandu ...

... ja sellest lihtsalt peab kirjutama :)
Arvan, et lend Kathmandusse on olnud siiani kõige raskem. Lendasime Kathamandusse A320ga, mille mahutavus turistiklassis on 132 ja meil oli kirjade järgi 133 reisijat, kuid üks jäeti lennukist maha, sest ta alustas tüli maapealsete töötajatega. Tegu oli 100% töölisklassi lennuga. Kujutage nüüd ise ette, kui teil on lennukis 132 kodumaist talumeest ... enamik eestlastest teab vähemalt, mis on veega wc, kuid meie reisijad ei teadnud. Sellest ma siiski rohkem rääkida ei tahaks :)
Nad kõik olid väga nõudlikud. Anna seda, too teist, vii see, kus on see, miks pole seda. Halleluuja! Me oleme lennukis taaskord ja veel imepisikeses! Nii armas oli muidugi see, kuidas nad haarasid kätest ja jalgadest ja hõikasid: "Sista, sista!" (sister, sister :), whiskey, eis, whiskey, eis. Nad ju ei oska inglise keelt, nende kohalik keel on nepaali keel vms. Enamik alkoholist sai otsa. Reisi lõppedes olin surmväsinud, aga sellega naljad veel ei lõppenud :)
Kas teate, kuidas toimub Kahtlandu lennujaamas check-in ja check-out? Oskan seda rääkida ainult crew vaatevinklist, kuid see on hirmuäratav. Kui euroopas katsutakse ja lastakse kotte avada ja asju ette näidata, siis Kathmandus oli ühel lauanurgal vihik, kuhu riiki sisenedes kirjutasin oma nime ja riigist lahkudes samamoodi. Ja oligi kõik tehtud :D Ma ütleks, et tegemist on maailma kiireima check-ini ja check-outiga. Ma loodan, et reisijaid kontrollitakse siiski rohkem.
Lapsed kerjasid lennujaamas raha, aga kuna mul olid ikka hiiglasuured rahatähed, siis seekord ei andnud ma midagi. Hotell oli tore, megasuur voodi ja kõik oli ilus-puhas. Hotelli kõrval oli kasiino, kuhu me mõneks tunniks suundusime. Meeletult räpane ja must, julgesin süüa ainult riisi ja juua coca colat. Siiani olen elus. Taldrikud olid nii mustad, et nühkisime neid salvrätikutega ja need salvrätikud ei jäänud mitte puhtaks. Üks tüdrukutest otsustas pigem üldse mitte süüa :) Mina vajusin kõige esimesena ära ja läksin magama. Leppsime kokku, et kohtuma 8:30 hommikusöögil ja lähme koos linna.

Hommikul olin mina kohusetundlikult muidugi esimene :), siis tuli veel üks tai tüdruk ja see oligi kogu meie linnatuuri meeskond. Vahetasin oma 20 eurot ja mulle öeldi, et sellest piisab kõigeks :) Piisaski. Võtsime hotelli juurest takso: Taksosõit linna kestis umbes 15 minutit ja maksime kokku selle eest 150 kohalikku raha, mis on u 30 krooni ehk? Sõitsime linna turule. Ohh jeerums! Esimesed 15 minutit seisin suu lahti ja palusin ainult, et ärge tapke mind ära! Ei mingeid liiklusreegleid! Ainult üks signaali ja vilekoor. Olemas on valgusfoorid, aga mitte keegi neid tähele ei pane. Politseinikud vilistavad, autod signaalitavad. Väikesed lapsed lähevad kooli ja ületavad seal autode vahel teed. Õudukas! Kogu see mustus ja vaesus on õudne. Lapsed mängisid mingis jões, kus vesi ei olnud vesi vaid see oli konkreetselt solk, mis tuli jumal teab kust kohast. Tai tütarlapsega tuli muidugi shopata. Kuna ta on kogemusega reisija, siis kauples mis meeletu ja sai kõik odavalt kätte. Isegi mina sain temast kasu ja sain oma teesärki poolmuidu ;) Aga imestus kogu selle elu üle seal on mul siiani väga suur. Sealsamas linnatänaval on neil tekkide peale laotatud liha ja puuviljad. Sealsamas nad seda kõike söövad. Ekstreemne!
Pärast linnaskäiku läksime Monkey Temple'isse. See on tempel, kus liiguvad vabalt ringi ahvid. Kui meeletu trepiastmestik läbitud, siis sai ka kena vaate linnale. Loomulikult oli seal palju-palju-palju kerjuseid. Kellel pole käsi, kellel pole jalgu, kes on kõik oma 10 last endaga kaasa võtnud ja siis need lapsed kõik nutavad.
Pärast templikülastust sõitsime taas hotelli, et enne tagasilenu veel mõned tunnid magada. Langesin voodisse ja tõusin äratuskõne peale. Kiiresti asjad kokku ja tagasiteele! Lennujaamas jagasin veel oma 20st eurost järele jäänud raha. Lapsed olid väga õnnelikud ;)
Tagasilend oli suure lennukiga ja rahvas oli palju rahulikum. Samas oli lennuk jälle puupüsti täis, niiet äriklass oli ka turistiklassi reisijaid täis ;) Pardal oli ka viieliikmeline meeskond, kes käis kuuajasel matkal Himaaljas. Nad rääkisid oma seiklustest ja see kõik oli väga lahe. Kell 23 jõudsin koju, kell 01:00 jäin magama ja tõusin täna kell 14:00 :) Nüüd kaks vaba päeva ja siis kaheks päevaks Malaisiasse, Kuala Lumpurisse! ;)