Bahrein ;)

Heh ... tegin siis eile öösel QR-i kõige lühema lennu ka ära ;) 30 minutit õhus - teeninduseks napilt 10 minutit.
Vaatasin crew nimekirjast, et Cabin Seniori nimi on euroopapärane ... tundus olema justkui hollandlanna. Mõtlesin, et küll on tore, et kindlasti on normaalne! Nii kui briifinguruumi asutsin, sai selgeks, et ära kunagi mine kuhugi eelarvamusega, isegi kui see eelarvamus on hea :D "Ära pane oma kotti sinna, ära istu sinna, miks Sul üks jaki nööp ainult kinni on!" Sealt ma ta tabasin ja sellest hetkest peale sai me "meeldivus" alguse. Nimelt, meeste jakil on reeglite kohaselt ainult üks nööp kinni, naiste jakil kõik nööbid. Seda ma talle siis seletasin, et see pole minu teha. Siis pobises miskit ja tegeles oma asjadega. Lendasime A320ga, kus crew on kuueliikmeline. Briifingul andis tädi täiega valu meile kõigile :D Suutsin kõik küsimused ikka ära vastata. Positsioonide jagamise aeg ... ja tädi pani ühe kaks aastat lennanud crew positsioonile R4A, mis on tavaliselt kõige noorema crew ... ehk seekord oleks võinud olla minu päralt. Ja preili otsustas, et mina saan endale köögi :D No ei ole hullu, Bahreini lennul ei ole miskit hullu seal teha. Õnneks oli täituvus väike ja me saime suurepäraselt võileibade ja mahlade loopimisega kahele poole hakkama. Naljakas on see, et sellel lennul lastakse crewl püsti tõusta kohe kui rattad maast lahti saavad. Siis kohe võetakse käru, pannakse lennuki etteotsa ... seda käru annab vedada ülesmäge ... :D Siis minnakse järgmise käruga, et praht kokku korjata ... ja ongi maandumine :) Kuna tegemist oli õhtul viimase lennuga ja hommikul esimesega, siis olime kolm tundi Bahreini lennujaamas. Kõik crew rääkis eelnevalt, et saame lennujaama duty freesse ja McDonaldsisse minna. Arvake ära, kas meie suur juht lasi meil lennujaama minna ? ? ? Ühesõnaga me magasime lennukis see kolm tundi.
Tagasiteel oli kõik sama. Maandusime Dohasse ja reisijad läksid lennujaama. Tegime oma turvakontrollid ära ja economy eest vastutav crew tegi valjuhääldisse teadaande CS-le, et meil kontrollid tehtud. Varsti tegi see teadaande vastu, et kaua me peame ootama neid teie kontrolle! See tüdruk oli nii arg ja siis tegi vaikselt teadaande, et ta juba ütles. CS tegi vastu teadaande, et "mina ei kuulnud!" HALLLELUUJAH, kelle probleem see nüüd siis on? :D
Kuna minu postisioon oli R4, siis oli minu vastutusel ka paremat kätt neljas uks. Kui seda ust avada, siis on vaja, et seal juures viibiks ka Cabin Senior ja veel üks tunnistaja. Tegin siis valjuhääldist preili Suzettele teadaande, et kui ta oma kallist ajast leiaks nüüd minuti, siis me väga sooviksime seda ust avada(no tegelikult tegin ikka ametliku, sest teadsin, et see on ametlikkus ise). Nad tulid koos äriklassi crewga lennuki tagumisse ossa. Ka kogu turistiklassi crew oli sealsamas. Äriklassi teenindaja küsis mu käest mingite asjade asukoha kohta ja siis ma näitasin talle. Suur Jumal aga juba käratas mulle, et kaua ta peab ootama, võiks selle ukse juba avada! Siis mul ka juba kannatus katkes ja ma panin ka vastu: "Excuse me!!!" ja vaatasin sügavalt silma. Protseduur ukse avamiseks on järgmine, et nii Cabin Senior kui üks crew peavad kinnitama, et uks on disarmitud. Ma siis ütlesin, et "Kinnitage, uks disarmitud" ja üks tunnistajatest ütles "Kinnitan, uks disarmitud" ja tädi ei öelnud midagi. Mina ootasin ja ust ei avanud, sest teadsin, et kui ma protseduure ei järgi, siis ta raudselt kaebab mu peale. Ja siis käratas mulle, et kui raske on seda ust avada. Mina ka ei jätnud ja ütlesin, et "Te ei järgi protseduurireeglreid, miks te ei kinnita kõva ja selge häälega, et uks disarmitud". Küsisin siis uuesti, et "kinnitage, uks disarmitud", siis nad mõlemad teavitasid, et on. Avasin ukse ja minu töö oli sellega tehtud.
Olen selle ukse avamisega kuulnud lugusid, kuidas täiesti toredad Cabin Seniorid, kes tunduvad sellised lohvad olema, viivad Sind sellisele teele, et Sa ei järgi protseduurireegleid ... nad näiteks ei kinnita kõva selge häälega, et uks disarmitud. Pärast kaebavad Su peale, et Sa ei täitnud reegleid ja siis hakkab üks tramburai. Ma üritan vähemalt safety osas ikka kõike reegleid järgida.
Tavaliselt Cabin Seniorid on ikka viisakad, isegi kui lennu ajal on konflikte või arusaamatusi. Alati, kui lend lõppeb, siis teevad valjuhääldist teadaande, et :"Aitäh crew hea töö eest, palun teha oma turvakontrollid". See teatas ainult: "Turvakontrollid ja kiiresti!" :D Me vahtisime kõik üksteisele otsa ja hakkasime lihtsalt naerma. Tavaliselt on veel nii, et Cabin Senior on esimese ukse juures, kui crew lahkub lennukist, siis ta tänab crewd ja crew tänab teda. Mina mõtlesin kohe, et mina ei ütle mitte ühtegi sõna (kange nagu ma vahel olen) .... ja ei öelnud ka tema :D Ja kuna crew on tavaliselt väga tore, siis tänatakse üksteist veel bussis teel lennujaama ... tavaliselt cabin senior tuleb surub kätt ja vahel annab tagasisidet, et mis oleks võinud paremini olla ja mis oli väga hästi. Nüüd ma võin küll juba öelda, et see le** istus kaptenite juurde maha ja edvistas seal terve aja (vähemalt me kõik saime aru, millest sellel preilil tegelikult puudus on ...). Ta ei öelnud meile ei head aega, ei aitäh ... no mitte, et mul seda vaja oleks olnud, aga siiski :)
Nii lühike lend ja nii palju juhtumisi ... aga tõesti sellist eksemplari CS-i näol ei olnud ma vist enne näinud. Ja õppetund nr 1: ei mingeid eelarvamusi, isegi kui need on head :D ning õppetund nr 2: kui näed crew nimekirjas Cabin Seniorina Suzettet, siis helista, et oled haige ;)

Kathmandu teist korda tehtud!

Siiani mu lemmik sihtkoht ongi Kahtmandu! Kõik need fäääncid Euroopa sihtkohad on küll toredad, aga Kathmandu lennul on reisijad nii armsad ja linn on kogemus omaette. Nad on rahul sellega, mis neile pakutakse ja nad ei kaeble kunagi mõttetuste pärast. Kui Kathmandus linnapeale minna, siis saad selgeks, et küll meil on ikka hea elu ja tore, et oleme sündinud sellena kes oleme :)

Ega seekordsel lennul muud erilist polnudki, kui Cabin Service Director'i toas oli tema väitel kummitus. Igal Kathmandu lennul väidab keegi, et nägi kummitust. Lend tagasi Dohasse hilines 2 tundi, sest õhkutõusmisrajal oli suur auk. Eurooplased lennul olid närvis ja mõni isegi tõstis häält, et mis lennufirma see on ja kuidas ei saa minna ja tal on vaja koju minna ja tal on teine lend, kuhu ta nüüd hiljaks jääb. Ei oskand kohe nagu muud öeldagi, et vabandage väga, aga lennufirma ei halda õhkustõusmisrada ning ka mina tahaks siin istumise asemel hoopis koju minna! Kohalikud olid nii rahulikud ja armsad, küsisid ainult viskit ja õlut ja nende jaoks oli see lust ja lillepidu ;)
Lõpuks kui õhku tõusime ja söögid juba kätte olime jaganud ja kõik tagumises köögis olime, tuli kööki üks naisterahvas ja ütles: "Help me!" ja viskas pikali maha. Kohe tegime valjuhääldite kaudu teadaande, et kui pardal on arst, siis andku teada. Kohe olid kaks arsti kohal ja võtsid asja üle. Naisterahvas minestas kaks korda ka nende käes. Tegemist oli tugevate südamerütmi häiretega. Aga asi lõppes õnnelikult. Ühesõnaga: oli see vast lend!

Sellel reisil oli ka crew väga tore. Suur osa meist käis nii õhtul kui ka järgmisel hommikul väljas.

Crew hotelli ees enne linna minekut: ukrainlanna, filipiinlannd, eestlane, argentiinlane ja iraanlanna ;)
Kohalik kunstigalerii. See mees teadis täpselt, kus asub Eesti, Tallinn pealinn ja hea ülikool Tartus ;)

Uus sõber Kathmandus ;)

Kathmandu vanalinn
Kathmandu vanalinn lehmade ja tuvidega ;)
Turg

Ja kui teie arvate, et teie töö on raske ... :)

Ja detsembri graafikust rääkides, siis olin suhteliselt hirmul. Tavaliselt on nii, et kui üks on hea kuu, siis teine on hullumaja. Mul on kõik kuud olnud suht head ja kartsin hullemat. Aga polegi kõige hullem kuu tulekul:

04.12 Abu Dhabi,

05-16.12 Viin, Austria;

15-16.12 Berliin, Saksamaa;

19.12 Moskva, Venemaa;

24.12 Bahrein;

27-28.12 Colombo, Sri Lanka;

29-30.12 München, Saksamaa;

31.12 Ateena, Kreeka

Nende vahele mahub veel 8 vaba päeva ja 8 kodust valvekorda. Jõuluõhtu ja uusaasta üle just väga õnnelik olla ei saa, sest saabun Ateenast tagasi kell 23:40 ... ja uue aasta võtan vastu Doha lennujaamas. Aga vähemalt hetkel ei ole ühtegi Indiat, Pakistani või Bangladeshi mu graafikus ;)

Minu kodu ...

Üks keskmisest nõudlikum Eestimaa naine esitas mulle kaebuse, et ma ei ole oma kodu näidanud siiani. Ma siis nüüd üritan selle vea parandada ;) Ühesõnaga panen siis mõned pildid siia ka oma praegusest kodust Dohas.

Täiesti minust sõltuvatel põhjustel ei saa ma siia oma magamistoast hetkel pilte panna :) :) :) Selle asenduseks panen pildi tänasest ostukorvist:

Ei ole see mälu enam see ...

... tegelikult tahtsin ju kirjutada veel ühe fakti oma elust siia :)
Mul on kodus üks lennunudsteadlane, kes peab mu lendude üle arvet ;) Ja väidetavalt lendasin ma oktoobris 2010 kokku 66 536 km ja novembris 2010 peaks kokku tulema 81 964 km ;) Mina ei tea, mitu tiiru see ümber maakera on ... aga eks arvutage välja ;)

Järjekordne Nigeerias käik tehtud :)

Juba briifingul tundus crew väga lahe olema. Kõik olid sõbralikud ja toredad. Tegime oma toimetused seal kiiresti ära ja läksime lennukisse. Seal alles mustmiljon töömesilast koristasid lennukit. Mineku lennu kohta mul justkui polegi suurt midagi kirjutada ... kuna meil oli üks crew puudu, siis minu tegelik tööpositsioon oli lennuki tagaosas, aga töötasin keskmises köögis koka abina :D Terve lennuk oli musti mehi ja naisi täis ;) Nende inglise keel on väga karm. Nende jaoks ei eksisteeri aitäh või palun. Aga see ei tähenda, et nad on ülbed või miskit. Nad on lihtsalt Nigeeriast ... nad ongi selliseks loodud. Ja siis nad ütlevadki, et "Gimmi water!", "Bring me bier!". Kõik on käskivas kõneviisis. Aga pärast 8 tundi lendu jõudsime Laagosesse. Väljas oli miljon kraadi kuuma! Kui eelmine kord jõudsime vist hotelli u 1-1,5 tunniga, sest liiklus oli meeletu. Seekord jõudsime vast 10-15 minutiga. Otsustasime muidugi, et läheme basseiniäärde, sest kell oli kohaliku aja järgi alles 15:00. Jõudsin mina basseini äärde, hakkas vihma ladinal tulema. Nii palju siis puhkusest päikese all :) Polnudki muud, kui läksin oma tuppa ja lugesin raamatut ja tegin une. Õhtul käisime kõik koos õhtust söömas.
Üks tore intsident oli ka see, et pärast õhtusööki tahtsin internetti kasutada. Selleks vaja toanumbrit ja perekonnanime. Lähen siis istun arvuti taha ja hakkan sisse logima ja ei õnnestu. Proovin ikka igatpidi ja ei õnnestu. Lähen siis retseptsiooni ja küsin, et kuidas ikka saaks. Ja siis see mees vaatas süsteemist mu nime ... ja see oli seal kirjas järgmiselt:
Tagasilend oli juba põnevam. Minu postisoon oli jällegi lennuki tagaosas. Boardingu ajal töötasin seal ... ja esimene kaklus lennukis nähtud! Tänu ma ei tea kellele, aga pärast töötasin jälle keskmises köögis ja ei pidanud nendega enam tegelema;) Aga kaklus seisnes selles, et kõik need mustad on ju kaks meetrit pikad ja ei mahu ära kuhugi. Ja üks siis lasi oma seljatoe alla. Seljataga istus tal suuuuuur must naine, kelle mees kohe ägedalt karjuma hakkas. Ma siis ütlesin, et miks Te karjuma peate. Alguses võiks ikka ilusti proovida. Ja siis see istmetoe langetaja tõusis püsti ... ja teine mees tõusis ka ... ja üks pani teisel ikka laksu kirja! Mille peale mina teatasin, et kui asi nii jätkub, siis tuleb mõlemal lennukist lahkuda ja jääte Laagosesse. Samal ajal ise ikka hoidsin ennast parajasse kaugusesse ja lihaseid soojas, et juhul kui peaks olema vajadus minema joosta, siis olen valmis seda tegema. Aga nad rahunesid. Mõlemad olid ka nii kanged, et kohti vahetama ei soostunud :D Lend oli pooltühi ja see oli vabalt võimalik. Ja siis tekkis mul selle seljatoe langatajaga ka endal konflikt. See mobiilide väljalülitamine on alati üks paras keberniit, nagu väikesed lapsed, viimaseni minutini peavad kõik mängima nendega! Sellel mehel oli neid konkreetselt kolm ja kahega korraga ta rääkis. Ma siis teatasin, et tuleb nüüd välja lülitada. Lubas kohe lülitada. Tulin tagasi ja ikka veel rääkis. Keelasin ja ta lubas kohe välja lülitada. Ja siis ma läksin tagasi ja ta ikka rääkis. Muidu ikka keelad neid vaikselt, aga siis otsustasin, et kui ainult mina olen mittekeegi, siis ässitame kogu lennukis oleva rahva ta vastu üles. Seega teatasin kõva häälega, et tal tuleks telefonid väljalülitada, sest vastasel juhul need võivad häirida meie navigatsioonisüsteemi ja halvimal juhul võime kõik surma saada. Ja siis hakkas esimesena sealt seljatagant see niigi vihaseks aetud mees targutama, et õige ja kohe tuleb välja lülitada jne. Ja siis hakkasid ka teised kõik targutama. Ja probleem saigi lahendatud :) Kui ei saa heaga, siis saab kavalusega ;) Loomulikult ei tee 1 või 2 telefoni sellele navigatsioonisüsteemile midagi, aga asi on reeglites. Kui kõigil 150-l oleks neli telefoni, siis see võib juba probleeme põhjustada.

Pärast ma nendega seal enam kokku puutuma ei pidanud, sest töötasin ees. Ja oligi palju toredam. Nalja kui palju! Punkt üks: mul istus seal kümmekond hiinlast, kes ei mõistnud sõnagi inglise keelt. Kohe lennu alguses tahtis üks hiinlane mu käest midagi seoses filmide ja muusikaga, mis ta ekraanist tuli. Ja rääkis hiina keeles nii kuis jaksas. Ma ei oskanud muud teha, kui ütlesin: "No english, no talk!" :D No ja kui oli veel söögi aeg, siis oli kaks valikut ... chicken with rice or fish with potatos ... :) Ja kui hiinlastele selle valiku teatavaks tegin, siis nad vahtisin üksteisele otsa ja naersid. Rõhusin siis sellele, et RICE! Nad ei saand miskit aru ja andsin neile kõigile kana riisiga ...

Punkt kaks: oli mu tsoonis veel üks kena must naine, kes õppis kohe mu nime ära. Au talle selle eest. Hääldas seda täiesti korrektselt nagu oleks eestlane. Mu korterikaaslase jaoks olen siiani Raun :) Ja siis see mutt hakkas peale ... nii kui ma end nähtavaks tegin karjus kõva häälega: "Rauno, I need water to drink!" "Rauno, bring me tee!" "Rauno, I want to eat something!" :D Täitsa lõbus oli :)

Südaööseks jõudsime Dohasse ja siis kiiresti oma voodisse magama :) Nüüd valmistun ette järgmiseks lennuks, mis on täna öösel Omaani. See on kaks korda poolteist tundi. Aga tegemist õhtul viimase lennuga ja hommikul esimese lennuga ... seega passime Omaanis kolm tundi koha peal. Eks lähme vaatame, mis lennujaamas pakutakse ;)

Öösel ...

... umbes kella 2 paiku sain ka oma püksirihma tagasi ;) Juhei! See serblane on nüüd mulle ühe tiramisu sees ... :)

Homne kodune standby ...

...muudeti Laagoseks. See tähendab, et homme varahommikul Nigeeriasse üheks ööks ja üheks päevaks. Taaskord relvastatud eskort lennujaamast hotelli ;)

Jakarta nr 2 :)

Nii! Tagasi teiselt Jakarta reisilt. No juba briifingul pidin püksid täis tegema :) Seekordseks Cabin Service Directorics oli u 50 aastane filipiinlanna, kes on selles firmas lennanud 15 aastat ja eelnevalt lennanud veel 10 :) Kujutage ette kogu seda rangust, mis temast õhkub! Ühesõnaga ... lubas kogu crew offloadida, sest kõik on lollid ja lohakad. Minu käest küsis ühe küsimuse. Kui on hädaolukord ja pead otsima endale kabiinist inimesi, kes sind aitavad ehk Able Bodied Passengers (ABP-s), siis mille järgi neid valid. Mina mõtlesin, et no kui tore, et selline lihtne küsimus selle hulluga. Aga näedsa! Läks teisiti ... :P Ma siis vastasin, et tegemist peaks olema füüsiliselt ja vaimselt tervete ja heas vormis olevate inimestega. Ei tohiks olla vanad ja rasedad ning eelistatult võiks olla sõjaväelased või crew, kes on puhkusel või endised cabin crewd. Tädi teatas mulle, et pole korrektne! Ma siis jogasin veel midagi. Teatas kogu oma ranguses, et ei ole korrektne! Siis ma ütlesin, et kahjuks rohkem ma ei oska miskit kosta. (Ise juba mõtlesin, et pekki! Saab vist olema esimene offload! Sellele järgneks maailmatuma kõnede laviin kontorist pluss lisaeksamid kontoris nii suulised kui kirjalikud.) Tädi teatas mulle, et käsiraamat on selleks, et seda lugeda! Ja siis teatas, et õige vastus on vaimselt ja füüsiliselt terved, kes räägivad inglise keelt ja eelistatult ka kohaliku keelt. PUNKT! No ja õnneks ei olnud ta mitte kellegagi rahul ... seega ei paistnud ma eriliselt silma ;) Oli positsioonide jagamise aega ja see M*th** F***** andis positsiooniks keskmise köögi! DEEM! Olin teinud tagumist kööki vaid korra ja nüüd ta annab täismajaga mulle kõige hullema asja, mis iial saab juhtuda. Pead töötama praktiliselt (ja hiljem selgus, et töötasingi!) üksinda köögis. Soojendad toidud, valmistad ette kärud ja lisaks sellele töötad ka ühega nendest kärudest kabiinis! Ja kui kellelgi on midagi vaja, siis oled sina see, kes seda asja peab kellelegi tooma minema. Ühesõnaga üks paras põrgu! No ja siis tuli tagant Cabin Senior (mees, kes armastab intriige!)ja teatas, et tal on üks crew tagant puudu ja ta vajab R2 (mina olin L2), ehk siis seda ainukest inimest, kes mulle abiks oleks võinud olla, tagumises köögis! Mina teatasin, et taga on 5 inimest ja ees on ainult 2 ja Sa võtad selle ainukesegi minult ära ... et miks ees võib puudu olla ja taga ei või. Ja ta teatas, et "I have full load in economy!" Ma siis teatasin, et "I know! I am working in the same aircraft for the same economy!" Ja nii nad kahekesti lahkusid, mul söögid soojas ja polnud õrna aimugi, millised peavad olema kärude pealsed, mis sinna sisse panna, kui kaua leiba soojendada, kust kohast ma saan sahtlid, millesse asju koguda ... ühesõnaga mõtlesin, et annan kohe lahkumisavalduse ja istun reisija istmele maha! Aga kõva kutt nagu ma olen ... :D olin vihane, kuid tegin selle asja ära! Tuhnisin oma kotis oma materjalides ja leidsin kõik vajaliku üles. Keegi nälga ei jäänud. Reisijad olid jällegi niiiiiiii toredad! Ei mingeid probleeme. Ma armastan indoneeslasi. Ahh jaa....ja loomulikult Tereza Gonzales (see on see vana rahulolematu naisterahvas) käis ja kontrollis kõikvõimalike asju, tõstis asju ümber mu köögis, avas uksi, pööras kärusid ringi. Ja siis ütles: "Good job." Ma olin vait.

Lend kestis 9 tundi ja natuke peale. Selle aja jooksul tuli rahvale kaks kord süüa anda. Kõik sai tehtud. Siis pidin veel tagasitulevale crewle asju ettevalmistama, pidin üle lugema kõikvõimalikud asjad, mis mul köögis on. Selles mõttes on köögis hea olla, et kogu aeg on tegevust ja lennuaeg tundub ka lühem.

Jakarta oli tore. Läksime osaga meist kohe pärast lendu ja riiete vahetmist hotellis linna pittu! Kell oli 00:00. Pidu oli täitsa tore ... isegi see intriige armastav mees tuli meiega ja oli täitsa okei.

Kohalik DJ! Peolt lahkumas

Saabusime tagasi ehk 3-4 paiku ja läksime magama.

Tütarlapsed taksos

Magasin maha terve järgmise päeva :) Ma ei viitsinud mitte midagi teha! Tellisin söögi endale tuppa ja nautisin Tom'i ja Jerry multikaid ;)

Room Service: maksin friikartulite, spagettide ja coca cola eest 100 EEK-i ;) Indoneesias on odav!

Tagasilend sai alguse kohaliku aja järgi südaöösel, Euroopa aja järgi u 20 paiku. Läksime lennujaama ja lennukis toimuval briifingul saime positsioonid ja tädi pidas loengu, et me oleme ikka rumalad ja ei tea mitte midagi, kuid katsume selle lennu ikka ära teha. Ja siis teatas, et kuna keegi briifingul midagi ei teadnud ja eriti economy crew, siis ta teeb isiklikult eksamineerimise safety osas ühele economy crewle ja see crew on ..... ..... crew on .... ja see crew on ..... ma valisin välja .... ja see crew on .... RAUNO! ..............................F***!!!

Vähemalt tagasilennul olid ka reisijad toredad ja positsioon oli lihtne. Tegime esimese teeninduse ära ja siis hakkasin oma safety materjale üle vaatama ja siis hakkas peale tõeline nali! Turbulents ja mitte väike! 20 minutit täieliku hullumaja, mul oli jälle süda paha! Pärast seda saabus kohe ema-Terza ja istus kööki ja hakkas küsimusi esitama. Üks loll jouab rohkem küsida, kui minusugune tark vastata! Ta küsis kõike iga viimse kui ruutsentimeetri kohta selles lennukis ja käsiraamatus! Kokkuvõttev hinnang oli, et vastan ettevõtte standarditele :) Siis oli aeg teiseks teeninduseks!

Economys olid jällegi muidugi intriigid. Tereza otsustas panna nii tagumisse kööki kui ka keskmisse kööki kõige väiksema kogemusega crew, kelle jaoks oli see esimene köök. Keskmises köögis oli tüdrukul abiks üks noormees, kes oli juba kogenud. Vahemärkusena pean nüüd ütlema, et see noormees ei pidanud küll taha appi tulema ja võis vabalt seal seda tüdrukut aidata! Tagumises köögis olev tüdruk oli segaduses, ta ei teadnud mitte miskit. No ja siis oled ikka aeglane ja ebakindel. Seekord ma tundsin, et ma vist saaks selle köögiga isegi hakkama juba üksinda, sest kuida miskit küsis, siis oskasin teda aidata. Ja see on täitsa loomulik, et oma esimeses köögis oled segaduses. Ja siis teatas Cabin Senior, et võtab köögi üle, kuna ta ei saa aru, miks asjad nii aeglaselt liiguvad ja kui see tüdruk köögis ei taha töötada, siis võiks seda öelda. Mina küsisin selle peale, et kas ta mäletab seda, kuidas ta 6 aastat tagasi oma esimest kööki tegi ...? (tegelikult võiks ju oma keele hammaste taga hoida!) Teatas, et mäletab hästi ja ta sai ilusti hakkama :D No ja ta hakkaski närviliselt seal köögis rahmeldama ... mina võtsin kätte ja läksin minema. Tundsin, et kui sinna kauemaks jään, siis plahvatab pomm :D Pärast ta üritas selgitada, et tema vastutab kogu economy eest ja võib olla ta ei käitunud õigesti ... Loomulikult ei käitu Sa õigesti, kui Sa paned inimese nutma. Ütlesin, et kuna see mind ei puuduta, siis pole see minu asi. Aga kui ta tahab teada, siis minu arust ei käitunud ta professionaalselt. Ühesõnaga midaiganes ... aga me saime selle lennu tehtud :) Ja kõik jäid ellu ... isegi see vaene tüdruk seal köögis ;) Eks me ikka aitasime teda ju ka ... aga kui meid on taga 6 inimest, siis paratamatult üle kolme sinna kööki ei mahu ... ja kui seal on veel üks närviliselt rahmeldav meesterahvas, siis on asjad veel hullemad :)

Siis läksin lennujaama, et ennast lennult välja registreerida ja kohtasin eesltasest Cabin Seniori, Mariat. Olen teda korra enne ka näinud. Ajasime juttu. Tema on siin juba 5 aastat. Tuli siia maksimum 1ks aastaks, aga elu läheb ikka teistmoodi. Jõudsin kella 7ks koju ja läksin magama ... nüüd on kolm vaba päeva ja siis olen tuulte lükata-tõugata, sest mul on järjekordsed neli standby päeva :) Eks näis ... sinna mahuks kenasti kaks pikka öist India lendu ... samas kui mu korterinaaber läheb Hong-Kongi!

No tegelikult ei ole hullu, sest mul on ees veel kaks korda Jakarta ja täna sain ka palgalipiku :) Ei kurda ;) Aga ikkagi ... väga kauaks ma siia ei jää...

No ja unustasin kirjutamata ... kui ma lennujaamast siis kodupoole hakkasin liikuma, tuli mu juurde üks väga ärev mees. Umbes 25 a vana, aga see ei oma tähtsust. Küsis mu käest, et kas ma tulin just lennult ja missugune on mu edasine graafik. Jõudsin mõelda, et no jeerums! Mul on 9 tundi lendu ja intriige seljataga ja ma ei hakka Sinuga siin oma edasist elu arutama, armas võõras! Ütlesin, et tulin jah ja on kolm vaba päeva. Ta siis teatas, et unustas oma püksirihma koju ja ta saadeti sellele järgi. Kui ta õigeks ajaks tagasi ei jõua, siis on ta parajas jamas. Küsis, et kas ma oleksin valmis talle kaheks päevaks oma püksirihma laenama :D No kuna ma tean, et offload lennult kaasneb igasuguse jamaga, mis võib kesta mitu päeva, siis võtsin tema tel nr ja tema võttis minu oma ja nüüd on mu püksirihm Londonis :D Loodan, et homme-ülehomme saan siis oma püksirihma tagasi. Ühesõnaga siin juhtub veidraid asju ... loodan, et järgmine kord ei tule keegi juba pükse küsima :D

Vihmatans kõrbes!

Ma arvasin, et ei näe seda kunagi, aga siiski: Dohas sajab vihma! Ja päris kõvasti kohe! JUHUUUUUUUUUUUUUU, kõrbes on pidupäev!!!!

Indoneesias käidud ;)

Nüüdseks on siis mu jalg Indoneesiat puudutanud ;) Lend Jakartasse sai alguse 06.11.2010 ja kestis 9 tundi ja 14 minutit. Hommikul kell 06.06 oli buss järgi ja sõitsin lennujaama. Briifing läks libedalt, kuigi Cabin Service Director tundus natuke bitchi olema. Küsis päris palju erinevaid ja väga ebatavalisi küsimusi esmaabi ja safety kohta. Kokku oli 12 meeskonnaliiget pluss piloodid. Tegelikult ei teadnud keegi, kas vulkaani tõttu üldse Jakartas maanduda saame. See pidi selguma poolel teel. Osa cargost laaditi maha ja võeti lisakütust, et häda korral maanduda hoopis Kuala-Lumpurisse või Manilasse.

Hotelli bassein

Minu positsiooniks seekord oli R3 st et istusin lennuki paremas küljes kolmanda ukse juures näoga reisijate poole. Minu tsooniks olid parempoolses vahekäigus read 16-29 ning ülesnneteks lapsed, WC-d ja kindlustada see, et tagasitulijatele on kõik vahendid lennuki koristamiseks. Jõudsime lennuki juurde reisijatega ühel ajal ... seega tegime kiiresti oma safety kontrolli ja alustasime bordingut. Turistiklassis oli 275 kohta ja turistiklassis oli seekord 275 reisijat ;) 99,9% neist olid indoneeslased, kes töötavad Kataris koduabilistena või teevad muid lihtsaid töid. Lisaks oli veel üks reisija, kes saadeti maalt välja dokumentide puudumise tõttu. Kuna ta kogu aeg nuttis, siis üks crew liikmetest, kes oli Malaisiast, rääkis temaga kohalikus keeles. Naine selgitas, et töötas rikka Katari perekonna juures, kes teda tegelikult lihtsalt ära kasutasid. Nad ei maksnud talle viimase aasta jooksul kordagi palka ja võtsid ta dokumendid ära. Täitsa kahju kohe. Need inimesed tulevad siis heas usus oma väikest raha teenima. Crew teadis rääkida, et nende palk pidi olema kuskil 500 riaali kuus, mis tähendab ehk umbes 1800 krooni. Reisi lõpuks olid kõik need teised vaesed inimesed lennu ajal raha kogunud ja andsid selle raha maalt välja saadetud naisele. Väga liigutav vaatepilt.

Te ei kujuta ette, kui toredad need inimesed on. Nad on nii vaiksed, sõbralikud ja nendega ei olnud ühtegi probleemi. Välja arvatud muidugi üks mõistuse kaotanud naine, kes üllatus-üllatus, istus või õigemini seisis minu tsoonis. Alguses ta istus rahulikult. Esimese söögikorra ajal ta ei saanud aru, mis see kandik on ja mis sellega tegema peab. Kuna ma Indoneesia kohaliku keelt veel väga hästi ei räägi, siis üritasin teda lihtsalt aidata, avades ta toidukausid ja võttes välja kahvli. Pärast esimest teeninduskorda sattusime India kohale ja seal on alati turbulents. Ja raputas lennukit nii hullult, et mul oli süda päris paha. See naine kargas püsti ja seisis vahekäigus. Mina pidin ta istuma saama, aga see oli võimatu, sest nüüd ta juba kartis mind ja jooksis eest ära. Too crew, kes rääkis kohaliku keelt, läks teda siis maha rahustama. Naine oli talle öelnud, et tal on halb eelaimdus ja ta tahaks siit lennukist kohe välja saada. No tõesti ... 12 kilomeetri kõrgusel 900 km/h lennates ei ole teda just lihtne selles osas aidata ... ja seda isegi 5 Star lennufirmal :) Nii ta seisiski seal vahekäigus terve selle raputamise aja. See võis kesta oma 10-15 minutit. Hiljem istus ta oma istmel, aga kui ma temast möödusin, siis hüppas ta iga kord tema kõrval istunud naisele sülle. Crew muidugi jälle teadis rääkida, et nende naistega tehakse siin igasuguseid roppuseid, alates vägistamisest kuni ma ei tea milleni välja. Ilmselt oli sellel vaesel naisterahval selle tõttu lihtsalt mõistus otsa saanud.

Kaktus

Seekord oli meil ka väga tore kapten, kes käis lennu ajal kaks korda ka tagumises köögis. Ei ole muidugi eriti hea tunne lennata, kui näed, et see, kes lennukit peaks juhtima, ajab meiega juttu :) Aga teisel korral ta tuligi teatama, et kõik on ok ja maandume siiski Jakartas. No kahju ... olime vaikselt juba Filipiinide ja Manila jaoks plaane teinud - eks teinekord siis ;) Maandusime südaöösel Jakartas ja sõitsime lennujaama lähedal asuvasse hotelli. Pärastlõunal pidime tagasi lendama, kuid ka see ei olnud kindel ;) Hommikul ärgates vaatasime uudiseid ja nägime, et enamik kaugliine lendavad lennufirmad on oma lennud tühistanud sh Emirates ja Etihad. Aga meie lendasime ;) Seega tegin hotelli juures väikese jalutuskäigu lõuna ajal ja pärastlõunal sättisin end minekuks valmis. Tore oli jalutada nüüd lühikeste pükstega Jakartas, kui paar päeva tagasi olin mantli ja kinnastega külmas Moskvas olnud ;)

Kuna nagu alati, olen mina hotellis esimene, kes alla tuleb, rall kapteniga ja tuli välja, et tema perekond elab Austraalias ja ta tütre ujumistreener on keegi eestlane Jaan, kes pidi olema väga hea ja tore inimene ja veel parem ujumistreener ;)
Öösel oli haigeks jäänud ka üks korealannast cabin crew, kes lendas tagasi reisijana. See oli meile esialgu päris valus hoop, kuna teadsime, et on jälle täis maja. Aga kuna suur osa lennufirmasid olid otsustanud mitte lennata ja seega ei olnud paljud meie reisijad üldse Indoneesiasse jõudnudki, siis tulime tagasi 100 reisijaga ... nii et ei olnud hullu ;) Lend kestis 8 tundi ja 45 minutit ja oli ülirahulik ... isegi igav. Kaks korda andsime reisijatele süüa ja u 5 tundi istusime niisama. See niisama istumine on kohutav ... uni tikub peale ;) Samas vahepeal oli ka turbulents ja kõva raputus ajas jälle üles :)
Täna oli vaba päev ja käisin shoppamas. Kataris on ikka hea shopata... ostsin veel ühe talvejope ja paksemad püksid naljaraha eest. Ega asjad, millele nõudlust ei ole, ei saa ju kallid olla ;)
Homme on veel üks vaba päev ja siis taaskord Jakartasse. Sedakorda saab kohapeal olla terve öö ja terve päeva ... niiet tuleb ka midagi targemat ette võtta, kui lihtsalt jalutuskäik hotelli ümbruses. Hotell pidi olema kesklinnast 45 minuti kaugusel ja sinna saab taksoga, sest ühistransport sõidab kuidas jumal juhatab ja ei pruugi sõita seda liini, mis on välja kuulututud :) Samas pidi taksosõit linna olema ainult 10 dollarit. Lisaks pean kindlasti ära proovima ka hotelli massaazhisalongi, sest hinnad pidid väga odavad olema ja tüdrukud käisid seda kõik proovimas ja kiitsid väga;) Samas eks näis, kas ja kuhu üldse maanduda saab ...
Seekordsel lennul lendasin taaskorda Joaniga Keeniast. Temaga tegin ka oma esimese lennu Dubaisse. See oli mu päris esimene lend ;) Tema perekonnas Keenias on 9 last ja ema ning isa. Imestas väga, et kuidas saab üldse võimalik olla, et ühes peres on üks laps. Kui ma ütlesin, et ma olen üksi, siis esimese asjana ajas silmad suureks ja küsis, et kuidas ma ennast tunnen :) Ma ikka teatasin, et pigem üks kui üheksa ... :D

Moskvas käidud :)

Juba kodus avastasin, et lendan sama Cabin Senioriga, kellega käisin ka Zürichis. Vähemalt teadsin, mida oodata ;) Siis tuli briifinguruumi üks tütarlaps, Kristina ja küsis kohe, et kas mina olen Rauno ja seda puhtas eesti keeles! Ka temal oli graafikus sama lend, nii et nüüdseks olen korra ka eestlannaga lennanud ;) Tegelikult on ta vene perekonnast ja kodune keel on vene keel, aga räägib vabalt eesti keelt. Lisaks oli veel üks leedulanna ja üks serblanna ja äriklassis oli üks egiptlanna, kes oli natuke kahtlasevõitu, aga tore ;)

A320 mahutab turistiklassis 132 reisijat. Dohas laaditi 122 reisijat turistiklassi ja mõned äriklassi ja asusime teele. Lend 4,5-5 tundi. Juba ette oli teada, et Moskva lennul juuakse palju alkoholi ja tomatimahla. Seda ka tehti. Ma arvasin, et juuakse palju viina ja viskit, aga nad suutsid ära juua hoopis kõik me veinivarud ja loomulikult tomatimahla ;) Reisijad olid väga toredad ja sõbralikud. Nad kõik tahtsid minuga vene keeles rääkida, sest pidin nii venelane välja nägema (aitäh! - NOT!). Selgitasin siis, et kaugel sellest ... olen ikkagi eestlane!

Ummikutes Moskvas pidi hotelli jõudma 2 tunniga, meil õnnestus see vast kõige rohkem tunniga. Vahetasime riided ja 20 minuti pärast olime all, et linnapeale minna.Kristina oli Moskvas enne seda lendu palju käinud, nii et meil oli oma kamba liider olemas. Leedulannal ei olnud sooje riideid kaasas ja egiptlanna jaoks oli üldse liiga külm. Meiega liitus ka üks pilootidest. Asusime teele. Võtsime kaks taksot ja sõitsime Punasele Väljakule. Nii armas on ikka linnapildis näha selliseid hüüdlauseid nagu "Moskva - gorod geroi!" või siis poode nimega "Gypermarket Jeltsin!" ;) Saime punasel väljakul käidud ja kohustuslikud pildivoorud tehtud.

Otsustasime minna kuskile Matrjoškasid ostma. Mina lõppkokkuvõttes seda ikkagi ei ostnud. Teinekord ehk. Ostsin hoopis külmkapimagneti, kus on Putin ja Medvedev. Kui vaatad ühe nurga alt, on Putin, kui teise nurga alt, on Medvedev ;)

Pärast shopingut hakkas metroos seiklemine. Tänu ma ei tea kellele, et Kristina olemas on! Tavalisel turistil on küll võimatu seal orienteeruda. Ega temalgi kerge ei olnud, aga ta vähemalt oskas küsida. Metroopilet maksis vähem kui üks dollar ;) Ja muideks bensiiniliiter maksab 25 rubla keskmiselt, üks dollar on 30 rubla. Seega umbes 10-11 krooni on liiter! Metrooga sõitsime siis ühe peatuse, siis istusime ümber ja siis teisega veel ühe peatuse. Väga nõukaaegne värk ;)

Siis jalutasime hotelli juurde ja läksime õhtust sööma Ukraina restorani! Uskuge või mitte, aga seal resotranis oli lehmvasikas (maalapsena oskan lehm- ja pullvasikat eristada ;) otse külastajate nina all. Küll oli ta seina ja akende taga, aga oma hädasid tegi ta küll kogu aeg meie silme all! Väga lahe kogemus.

Jõudsime hotelli tagasi umbes südaöösel. Jõin oma nohu ja köha pärast veel ühe tee ja magasin kuni üheksani. Kell 10.50 asusime teel lennujaama. Seekord oli lennuk full-full st isegi ülemüüdud. Ühesõnaga mitte ühtegi vaba kohta. Reisijad tundusid olema toredad. Esimeses reas minu tsoonis olid kolm vene naisterahvast, kes küsisid, et kust ma pärit olen. Ma siis ütlesin, et Eestist ja nemad teatasid, et "Naš tšelovek". Ma ei hakanud ütlema, et ega ikka ei ole küll ;)! Eks 5 Star teeninduses tuleb isegi nigeerlastele öelda, et olen jah nigeerlane, kui nad seda tahavad ;)

Kogesin ka meeletut turbulentsi. Olime tee ja kohvi jagamise juures, kui järsku lennuk hakkas hüppama kui jänes. See oli esimene ikka päris hirmus turbulents. Cabin Senior ütles kohe valjuhääldisse, et crew istugu maha kohe! Ja nii me siis panime oma kärudega jooksuga kööki ja istusime maha. Ise samal ajal hõikusime üle kabiini "fasten your seat belts". Ja mõni reisija magas ja ei saanud millestki aru. Suuremal osal oli ilmselt siiski päris hirmus ;)

Aga nüüd oleme õnnelikult kodus. Jõudsin 19:30 koju ja hommikul 06:06 ( ja mitte sekunditki varem ega hiljem ja seda ilma naljata) on mul buss järgi, et viia lennujaama, sest asun teele Jakartasse! Sinna, kus täna öösel said jälle kümned inimesed surma, sest vulkaan otsustas jälle purskama hakata.
Eelmisel kahek päeval kukkus alla ka lennuk Pakistanis ja kuskil Kesk-Ameerikas. Hetkel ei tule selle riigi nimi meelde ning lisaks sellele vigastas ühe lennufirma (tean nime küll, aga mina ei oska seda vigadeta kirjutada!) lennuk keset lendu tiiba rängalt, kuid lõpp oli õnnelik. Seega kõige hullem ei olegi! Oleks ju võinud alla kukkud viis lennukit ja mõlemad lennuki tiivad oleksid võinud vigased olla.

Tegelikult oli lennul üks äksident ka. Tunnen ennast halvasti, kuid mitte sellepärast, et ma midagi valesti tegin. Üks reisija kaebas minu peale! Tegemist oli araablasega. Kujutage ette A320 lennukit. Väike, ei ole ruumi ja turistiklassis kaks WC lennuki tagaosas. Kaebuse esitanud reisija istus 25das reas, kokku lennukis 30 istmerida. ÕNNEKS oli Cabin Senior just selle reisijaga tegelemas ja nägi kogu situatsiooni pealt. See reisija otsis midagi oma rahakotist ja oli keset vahekäiku. Tegemist ei olnud maailma kõige väiksema inimesega. Lisaks oli sealsamas järjekord WCsse, vähemalt 10 inimest. Ja mina siis ütlesin kenasti "Ekskjusmii". Ta ei kuulnud mind. Ma koputasin õlale ja ütlesin, et "Ekskjusmii söör" ja siis ta tõmbus koomale ja ütles mu Cabin Seniorile, et see crew on väga ebaviisakas. No ma palun vabandust, et ma ei suudelnud jalgu ja käsi, aga kahjuks oli mu ajus tollel hetkel see, et reisija istmel 8A tahab coca colat, reisija istmel 10D tahab musta kohvi, reisija istmel 11B tahab teed piima ja suhkruga, reisija istmel 15A tahab kaht tassi kuuma veega, reisija istmel 17F tahab vett jääga ja reisija istmel nr 20A tahab apelsinimahla. Pean tunnistama, et istmeid ma nüüd täpselt siia küll ei kirjutanud, kuid tellimused olid küll sellised. Siis on vahekäigus 12 inimest, kellest pead mööduma. Ja vabandage väga, aga enamik neist on väga rikkalikult toitunud juba viimased 20 aastat. Ühesõnaga nüüd ootan telefonikõnet kontorist. Pean tunnistama, et tunnen, et asi oli veits imelik ja natuke ülekohtune. Kuskil 5 Star teeninduse ja inimlikkuse vahel peaks olema ikka mingi piir ka ...

Ja kaks vaba päeva ...

...saavadki kohe läbi ;) Teil sel nädalavahetusel kellad keeratud. Minu oma jäi paigale. Seega olen teist tunnikese ees.
Homme hommikul hakkab kodune valve kella 6st hommikul kuni kella 18neni. Järgmise kahe päeva valve muudeti juba ära lennuks ... sedakorda siis Moskvasse ;)

Zürich - done!

Viimane oktoobri reis Zürichisse tehtud. 13 liikmeline meeskond - üks rootslanna, mina ja ülejäänud Hiinast, Koreast ja Malaisiast. Iseenesest olid lennud toredad ja tagasiteel oli ka crew juba vabam ja täitsa ok :) Reisijad olid sõbralikud ja sai palju oma saksa keelt harjutada. Tagasiteel oli lennukis palju väikeseid mudilasi, nii et vahepeal oli tagumine köök laste päralt. Ühesõnaga saime ka ennast välja elada.

Zürich oli tore juba esimesest hetkest. Lennujaamas kohtasin ühte Ida-Euroopa turisti, kes otsustas minuga jääda terveks nädalavahetuseks, kuigi oli tulnud Zürichisse oma sõbrale Marcusele külla. Käisime temaga siis linnapeal, näitasin talle Lääne-Euroopat ja tema muudkui pildistas ;)

Zürich oli tore ka sellepärast, et kohtusin oma sealse sõbraga :)

Steffiga tutvusin siis, kui 6 aastat tagasi Šveitsis vahetusõpilaseks olin. Sellest ajast saadik ikka kirjutame teineteisele. Aga nii tore oli see, et ta ei ole üldse muutunud :) Zürichis elab ja õpib ta alles teist kuud, nii et väga palju ta linnast ei teadnud ja seega ekslesime mõned tunnid niisama - sõime ja jõime. Rääkisime elust-olust ja uurisin teiste tolleaegsete klassikaaslaste kohta. Enamik neist õpib õpetajaks :) Pidi olema seal hästi tasustatud töö.

Pärast seda sõitsime rongiga tagasi lennujaama ja sealt hotelli :) Uni oli juba meeletu, sest olin selleks hetkeks üleval olnud juba 24 tundi ;) Seega kohe magama!

Nüüd olen tagasi kõrbes. Naudin oma kaht vaba päeva. Tuleb koristada, pesu pesta, poes käia ja oma uniform keemilisse viia. Ja ilmselt ongi puhkepäevad sellega veedetud. Nohu ja köha hakkavad taanduma. Pärast vabu päevi on kolm kodust valvekorda ja siis hakkan lendama Jakarta ja Doha vahet. Tore on see, et Jakartas on vulkaanipursked ja üleujutused. Jälle midagi põnevat ;)

No ja tegelikult ei ole üldse tore see, et nüüd on siis hakatud jälle pomme valmistama. Ja minu lennufirma on juba ühe pommi vedanud, väidetavalt esimese: http://www.e24.ee/?id=334873.

Taaskord oleme maailmas milleski esimesed. Tegelikult on asi naljast kaugel. Võib olla on isegi hea, et ma veel Ameerikasse ei lenda ja novembris ei ole ka ühtegi lendu Euroopasse. Ehk rahunevad veidike maha.