...viimased päevad enne kojutulekut...

...jaanuaris küsisin veebruariks, enne oma puhkust, paari lisa vaba päeva. Neid ma muidugi ei saanud, sain hoopis kodused valvekorrad. Siis ühel hetkel nad andsid mulle nende asemele kolmepäevase Hong Kongi ... ja siit see alguse saab ...
Tulin Kathmandust u öösel 3 paiku. Läksin magama ja keskpäeval heliseb telefon elutoas. Korterinaaber läks ja võttis selle vastu ja koputab mu toauksele. Ütles, et "Su sõber tahab Sind". Mina teadsin kohe, et see ainuke "sõber" saab olla keegi office'ist. Ja oligi. Küsis, et kuidas mul läheb ja vabandas, et üles ajas :D Ja siis ütles, et kuna Hong Kong on pooltühi, siis eemaldavad mu sellelt lennult ja saadavad mu Ahmedabadi. Ma ütlesin, et kuna ma magasin, siis ma ei saa praegu millestki aru ja palun korrake! Ta kordas AH ME DA BAD! Ma siis ütlesin, et ei ole võimalik ... miks just sinna. Kas tõesti mõnd muud lendu ei ole. Ja kordasin veel, et miks just Ahmedabad ja miks just mina! Siis kuulsin oma korterinaabrit ka ütlemas: "Ohh shit!" :D Kuna ta oli seda lendu teinud, siis ta teadis, mida see tähendas :D. Mis mul muud üle jäi, kui tuli minna. Siis mu korterinaaber rääkis sellest lennust lähemalt. Puupüsti täis ja miljon special meal'i ja nõudlikud reisijad ja lend suht lühike. Siis tuli üks meie rühmakaaslane ja teatas, et see oli esimene lend, kus ta pardal nuttis, sest nii hirmus oli :D Ühesõnaga kõik saatsid mu toetustega teele. Panin ka facebook'i kirje üles, et mind saadetakse Ahmedabadi. Kõik vastused, mis sellele tulid, olid: "OMG=Ohh mu jumal" ja "Poor you! = Vaene Sina!" ja "Sul ei ole üldse õnne!". Ühesõnaga kõik teadsid, millega on tegu :)
Olin enne kolmel järjestikusel lennul teinud galley ja mõtlesin, et mind sinna enam ei saa panna! Ja mida see hindu mammi tegi - loomulikult pani mu galleysse! Ta nägi mu pettumust kohe ja siis küsis natukese aja pärast, et kas ma olen oma positsiooniga rahul. Mina vastasin, et tegelikult mitte :D Ja ta muutis teemat. Iseenesest tundus ta tore olevat nii et ju siis pidin selle ära tegema :D
Nii ... miks see lend siis nii õudne on. Läksime pardale ja catering oli juba seal. Tegin oma safety ja security check'id ja võtsin siis info cateringi käest.
Esimene punkt: Double catering, mis tähendab, et nii mineku kui tuleku söögid-joogid on pardal
juba Dohast alates.
Teine punkt: lennuk on 321, mille galley on sama suur kui 320 oma, kuid lennuki mahutavus on u 30 inimese võrra suurem mis tähendab, et lisaks on üks lisa käru. Seega on tegelikult kaks lisa käru (double catering!). Kuna galley on nii väike, siis üks teise teeninduse kärudest oli ees äriklassi köögis :)
Kolmas punkt: Minekul oli reisijaid 159 ja special meal'e oli 116!!!!!!! Tagasitulekul oli reisijaid vist 155 ja eritoite oli 126!!!!!! Ma mõtlesin, et ma suren ära.
Kui tavaliselt valmistad maapinnal ette kõikide kärude pealsed veepudelite, alkoholi ja klaasidega, siis seekord ei oskanud ma kuskilt alustada. Sest tavaliselt on selleks puhuks üks tühi käru, kuhu saad need panna. Seekord seda ei olnud. Lisaks veel asjaolu, et kõikidest kärudest pead eemaldama tavaliselt kaks pealmist rida kandikuid, et sinna siis üks sahtel alkoholi ja teine sahtel pepsi-fantaga panna. 6x4=24 kandikut oli vaja kuhugi panna :D Ruumi mitte kuskil. Ma lihtsalt seisin keset galleyt ja küsisin siis kõige vanema olija käest, et mis nüüd saab ja ta ütles: Sorry, mina Sind aidata ei oska :D :D :D.
No siis hakkasin vaikselt tegutsema. Eemaldasin mingid sahtlid kärudest ja panin viimase istmerea taha, mis on rangelt keelatud (turvalisuse huvides) ja pean tunnistama, et kuidagi saime need asjad tehtud. Ja keegi nälga ei jäänud. Ja tegelikult olgu see lend ükskõik kui hirmus, kui crew on lahe, siis ei ole hullu. Ja seekord oli crew täitsa tore ja me tegime selle asja kõik koos ära.
Maandumine Ahmedabadi ... kõik on kena ja ilus ... rattad tulid välja ja juba valmis maanduma ja järsku antakse täiega gaasi ja lennuki nina tõuseb üles ja panime jälle taeva poole teele. Reisijad vaatasid mulle otsa ja siis sellele, kes istus teise ukse juures. Me ju olime reisijate poole näoga. Ei oskanud ka muud teha, kui üksteisele nõutult otsa vaadata. Tean ainult seda, et ükskõik mis puhul, aga reisijatele ei tohi välja näidata, kui ise hirmu tunned. Ja seekord ma tundsin :p. Aga siis teatas kapten, et kuna tuule suund muutus järsult, siis ei olnud turvaline maandumine võimalik ja läheme teisele katsele. Ja õnnestus ;)
No ja siis käis maapinnal kõik välgukiirusel, sest olime ju juba peaaegu 45 mintsa graafikust maas. Siis hakkas boarding ja ma üritasin siis jällegi selles galleys, kus ruumi ei olnud, oma asju ajada. Samal ajal tulid tagumisest uksest ka reisijad. Siis tuli lennukisee üks mutt ja teatas, et ta lapsel on astmahoog ja kutsuge lennuki arst! No ma ise mõtlesin, et äkki tahad massööri, juuksurit, õpetajat ja Püha-Isa ka! No tule taevas appi! Ma siis küsisin, et miks ta lennujaamas arsti juurde ei läinud. Ta olevat mõelnud, et lennukis nagunii on arst :D Siis see tüdruk, kes oli kõige vanem olija turistiklassis, hakkas nendega tegelema ja mina võtsin siis inimesi vastu. Siis see tüdruk küsib mu käest, et kuule, esmaabi karbis on ju mingi rohi selle jaoks, et anname seda. Ma ütlesin, et mõtle nüüd peaga. Me oleme maapinnal, et äkki ikka kutsuks arsti. Esmaabi karbi rohud on ikka tõeliseks hädaolukorraks lennu vältel. Ühesõnaga tuli arst ja mutt muudkui vaidles, et nad peavad minema ja neil Hustoni lend veel Dohast jne jne jne. Ja siis ma jälle ei saanud oma suurt suud kinni hoida ja ütlesin, et See lend on kolm tundi ja Hustoni lend on 14 tundi ... võib olla mõtleks ikka enne oma lapse tervisele, ahhh?. Pluss veel ooteaeg Dohas. Mis kohaga need niinimetatud emad mõtlevad. Mutt ikka vaidles ja siis üks lennujaama töötaja ütles, et nüüd tuleb teha otsus, sest lend on juba üle tunni hilinenud ja inimestel on kõigil ühendused Dohast. Mutt jäi lapsega Ahmedabadi. Jumal tänatud! Uksed kinni ja minekut.
Lend oli normaalne. Jälle aeg maandumiseks. No seekord nad uuesti õhku ei tõusnud, aga seekord kujutasid piloodid end ette helikopterit juhtimas. Maandumine toimus sellise pauguga, et mina tundsin igastahes veel rohkem hirmu, kui Ahmedabadi maandudes. Ma mõtlesin, et nüüd küll murduvad rattad alt vms. Aga jäime ellu. Loodan, et selliseid asju rohkem ei juhtu.

No ja nüüd istun juba teist päeva kodus valves ja neil ei ole lende. Kui küsisin vabu päevi, siis just kui kiuste nad seda ei andnud. Ma võiksin juba kodus olla.

Järgmise kuu graafik on täitsa tore. Tundub, et sain vist süsteemile pihta ja sain seekord neli küsitud lendu ja kolm turnaroundi. Küsitud lendudest on kaks uued sihtkohad ;) Mis need on ....? Eks sellest kuuleb hiljem :)

SOS!

No kogu see araabiamaade streikimine ja marssimine hakkab ikka aina lähemale jõudma. Nüüd juba tapetakse kogunemiste käigus inimesi Bahreinis, mis jääb siit paarisaja kilomeetri kaugusele. Ehk saan siit ikka enne tulema, kui kogu see asi siia jõuab. Üks tuneeslannast crew rääkis juba mõni aeg tagasi, et on oma pere pärast väga mures. Asjad muutusid seal ikka vahepeal nii hulluks, et ta ei saanud enam oma perekonnaga kontakti. Ainuke, mida ta teadis, oli see, et perekonnal sai toit otsa. Tänaseks olen selle tütarlapsega veel korra lennanud ja ta ütles, et kõik läks hästi. Kõik on elus ja terved ja tänaseks on Tuneesias olukord ka juba parem. Meil on ikka vedanud, et Euroopas sündinud oleme ;)

Selle kuu ainuke suure lennukiga reis viis mind taas Rooma. Seal käisin ka septembris, päris alguses, kui lendamist alustasin. Nüüd oli ilm ainult jahedam :) Kuna aega oli meil vähe, siis käisime lihtsalt linnapeal. Tüdrukud shoppasid ja mina sõin ja jõin ja siis jälle sõin :) Ikka pitsat ... :D
Cabin Service Directoriks oli seekord Parizad. Ei oskanud enne reisi kohe miskit mõelda. Mees või naine? Normaalne või mitte? Tuli välja, et suhteliselt noor naine ja ikka omade kiiksudega (hindu ju ...), aga mitte kõige hullem. Kuna olin selleks ajaks teinud galleyt söögi alla ja söögi peale, siis viisin esimese asjana talle oma positsioonide lehe ja sellest oli kasu :) Minnes ma galleyt ei saanud. Reis oli normaalne ... lõpuks ometi eurooplased!
Tagasitulles olin keskmine galley. Aga sellega oli ka oma nali. Keskmises galleys on ainult kaks inimest L2 (galley) ehk mina ja R2, üks tore tüdruk aasiast. Ei mina mäleta, kust täpselt. Minu jaoks on neil kõigil väljanägemine üks. Teadsime, et peaks olema kuskil 50-60 vaba kohta. Inimesed tulid lennukisse tagumistest ustest. Ja hakkasid aga tagumistesse istmetesse istuma. Ja ühel hetkel teatas CSD, et kõik reisijad pardal. Minu ja R2 tsoonis oli kokku 8-10 inimest :D St kogu lennuk oli tagant osast puupüsti täis ja ees täiesti tühi :) Vaatasime üksteisele otsa ja ei oskanud kohe a'd ega b'd kosta. Läksin siis keskmisse kööki ja küsisin CSD käest, et kas see on normaalne. Ta teatas, et read 11-19 on blokeeritud, sest cargos on midagi väga rasket selle koha peal. Õhkutõusuks ja maandumiseks peab olema see ala tühi. No siis saime vähemalt aru, mis toimub :) Ühesõnaga see galley ei olnudki kõige hirmsam, sest kokku oli meil kõige rohkem 10 inimest :D

Pärast Roomat tuli Dar Es Salaam Tansaanias. Pean tunnistama, et enne QRga liitumist ma ei teadnud, et selline linn üldse olemas on. Dar Es Salaamis oli mul üks vaba päev. Maandusime seal õhtul kell 5, järgmine päev oli vaba päev ja sellest järgmisel päeval suundusime tagasi Dohasse kell 14:30. Maandusime siin kell 20 ja kell 21 tõusime uuesti õhku, et teha Abu Dhabi ots. Südaööseks maandusime taas Dohasse. Võttis ikka läbi küll ;)
Aga Dar Es Salaamist siis. Hotell on ilmselt kõige parem üldse, mida ma näinud olen ;) Ja kui tore ja viisakas teenindus. Ja ümberringi ainult mustad mustad mustad :) Õhtul käisime kõik koos hotelli restoranis õhtust söömas. Isegi piloodid tulid meiega. Suure suuga siis kõik lubasid, et lähme järgmisel päeval linnapeale. Hommikusöögil oli kõigil juba teine jutt. Kes tahtis oma toas niisama muusikat kuulata ja videosid vaadata ja kellel oli vaja veel nuudleid süüa :) Jeerums ... te olete Tansaanias ja võib olla esimest ja viimast korda elus! Mina ütlesin neile, et lähen kas või üksi. Siis nad teatasid, et üksi on ohtlik. Teatasin, et lähen ikkagi :) Lõpuks siis üks tütarlaps Indiast tuli minuga. Ta oli enne Dar Es Salaamis käinud, kuid linnapeal mitte. Küsisime siis hotelli retseptsioonist, et kuidas linna saada. See tädi teatas, et tal on sõber, kes võib meid linnapeale viia. Ilma kohalikuta pidi seal ohtlik olema :D Tuli see sõber, Pandee, ja viis meid linnapeale. Käsisime kohalikul käsitööturul ja supermarketis, kunstigaleriis ja Coconut Beachil ehk siis rannas ;) Ja no siis sain aru, et üksi linna minnes oleksin ikka täiesti hull olnud. Nad ju kõik tahavad valgeid katsuda ja kallistada ja vahivad ja näitavad näpuga. No tegelikult teevad nad kõike seda, mida valged ise Euroopas nendega teevad :D PS! Linnapeale minnes ennast väga fääncilt riidesse ei tasu panna. Käekellad ja ketid tuleb eemaldada. Pane selge väga tagasihoidlikud riided ja torkad vähem silma. Kuigi nii valge luik kui mina ... torkab seal silma igal juhul :D

Sellel turul oli tore ... too hindu tütarlaps oli NIII hea kaupleja, et kauples kõik hinnad nii alla kui vähegi sai. Ja kui tema oli suure vaeva ära näinud, siis mina teatasin lihtsalt, et mina tahan ka :D Ja saingi sama hinnaga mis tema :P Üldiselt nad ikka röövivad turiste meeletult :)

No ja oligi aeg tagasi hotelli minna. Sõime ja jälle magasime ja järgmisel pärastlõunal asusime Doha poole teele.

Kuna Dar Es Salaami on kaks lendu päevas ja see lend, mida meie tegime, oli äsja lisatud, siis olid lennud praktiliselt tühjad :) Paarkümmend reisijat kummalgi otsal :) Ja mõlemal otsal tegin oma esimese L4 ehk siis vastutad economy eest. Mis viga vastutada, kui kabiin on tühi :D

Aga tagasitulles oli ikka juhtum ka. Ega minuga ikka ilma ei saa. Kõik oli ilus ja kena kuni pärast õhkutõusu hakkas üks üle kere värisma ja higistama ... tuli välja, et põeb teine malaariat. Mul oli küll hirm nahas. Kuna üks crew oli enne töötanud medõena, siis ta teadis kohe mida teha ja kuidas käituda. Oskas ka meid maha rahustada ning ütles, et ei ole seda inimest mõtet suudlema ja kallistama minna ja siis on asjad kõik korras :) Ühesõnaga tõime ta elusana Dohasse ja endal just kui ka veel miskit viga ei tundu olema.

Nagu enne mainisin tuli tund pärast Das Es Salaamist uus ports reisijaid viia Abu Dhabisse. 132 istekohta ja 132 reisijat mõlemal otsal. Ühesõnaga näppudel tuli lasta kiirelt käia. Võileivad kahte suunda laiali ja oligi aeg maanduda. Abu Dhabist Dohasse tuli mingi 20 liikmeline Iraani jalgpallimeeskond, kes kõik tahtsid õlut ja teed ja kohvi :S No jeerums ... lend on ainult 40 minutit ja sellest teeninduseks 20 minutit. Aga nad vist said, mis tahtsid.

Südaöösel jõudsime Dohasse ja koju jõudsin surmväsinuna u kella 01ks. Kell 7 tõusin üles ja käsin kontoris oma lennukipiletitel järgi ja viisin vormipüksid õmbleja juurde parajaks tegemisele. Lõunast tuli buss järgi ja suundusin oma lemmiksihtkohta Kathmandusse ;) Tegin galley. Terve kabiin oli täis rõõmsaid nepaallasi, kes läksid koju. Viski Viski Viski! Ja baarid tühjad olidki :) Meeletult joovad ;) Aga ei kaeble kunagi millegi üle. Kõik, mis neile annad, kõigega on nad rahul. Kui viskit enam pole, anna brändit. Kui seda pole, anna viina ... peaasi, et pea soojaks teeb :)

Kathmandus ma miskit erilist ei teinud. Jõudsime südaööseks hotelli ja ma läksin magama. Hommikul vara tegin linnapeal jalutuskäigu, et näha, millega siis päev algab. Toimus üks suur sagimine. Meeletu vingugaas, mis seal tänavatel on! Osa lastest läks kooli, teine osa töötas vanematega poes või pühkis tänavaid. Tundub, et mitte kõigil ei ole võimalust koolis käia. Eks see nende elu selline olegi. Ka Kathmandus tahavad ikka kohalikus valget inimest katsuda, see pidi neile õnne tooma. Lapsed tulevad ligi, naeratavad, katsuvad arglikult ja panevad jooksu :)
Lõunaks jõudsin tagasi hotelli ja tegin jälle une, sõin ja oligi aeg õhtul jälle asjad võtta ning tagasi lennata. Lend oli jälle puupüsti täis nepaallasi ;) Kõik olid sõbralikud ja toredad.
Kui üldiselt vaese piirkonna inimesed on tasased ja vähenõudlikud, siis hoidke alt! PAKISTANlased on ühed hirmsamad, keda ma oma elus olen kohanud. Neil ei ole endal mitte midagi, aga kui pardale saavad, küll hakkavad nõudma! Olin sellel lennul jälle L4 ja turistiklassi eest vastutav. Põrgu! 132 istekohta ... 10-15 naist ja ülejäänud mehed. Kümmekond naist seisis vahekäigus püsti ja istumast, sest nemad võõra mehe kõrvale ei istu! Täis majaga selline tsirkus, et karju appi! Alguses üritad ikka viisakas olla, aga no nad ju ei räägi ühtegi keelt peale kohaliku keele ja nad üldse ei taha kuuldagi mitte millestki mitte midagi. Usk on selline ja ongi kõik! Enamikuga said asjad korda, kuid ühele mutile ma lõpuks teatasin, et see ei ole tal eralennuk! Ise oli ratastoolireisija. Toodi lennukini ratastooliga ja siis edasi komberdas ise. Kõndida ei saa, seista ei saa, aga nii kange, et maha ka ei istu! Ja ainuke vaba koht oli tema koht ... ma siis ütlen talle, et FULL ....FULL ... FULL!!! Ja tema vahib ringi ja vehib kepiga :D Aga kohalikud ikka ise ka nii õelad ja vastikud. Temaga ühes istmereas istus keskel mees ja akna all naine. Palusin neil kohad vahetada ja nemad teatasid, et nemad ei ole sellega nõus ja tahavad istuda nii. Lõpuks siis nende taga oli üks paar, kes vahetas omavahel kohad ja siis üks meestest tuli selle vanamuti kohale istuma. Kujutage nüüd ette, kui kõigi kümnega oleks pidanud niimoodi jamama. Mis aja see võtab ja millal ükskord õhku saab tõusta???!!! Ja kui veel teeninduseks läks ... pepsi pepsi pepsi, vesi, mahl, tee, kohvi! Kõik ühele inimesele! Nõudlikumaid tüüpe pole enne näinud :D Ja kirss tordil oli see, et lõpuks oleksin ühele järgmisele ratastoolireisijale peaaegu kere peale andnud. Juhtum järgmine ... olen oma käruga vahekäigus ja kükitan maas, et sealt seest kandikut võtta ja järsku koputab keegi oma KEPIGA mulle selja peale! Kui ma üles tõusin ja talle käratasin: "Excuse me, but I am not your dog!" Okei .. nõua mida tahad ja ole vastik kui tahad. Aga pea meeles, et 5 Star teenindust saad ainult juhul, kui suudad ise 5 Star olla. Võin olla küll cabin crew, aga kuskilt läheb ikka piir ka. Olen viisakas nendega, kes on viisakad minuga. Kusjuures see ajab mind veel siiani nii närvi, et kuidas Sa üldse saad niimoodi teha. Ma küll ei kujuta ette, et sõidan nüüd Stockholmist Helsingisse Finnairiga ja siis koputan stjuuardessile kepiga seljale, et kuule mammi, lase mööda!

Pärast seda tegin kaks ööd järjest Damascust, Süürias. Lennud jumalast tühjad ... paarkümmend inimest ;) Lust ja lillepidu! :)
Ja nüüd on mul viimane vaba päev ja siis jällegi Kathmandu! :) No vähemalt on ehk tore lend. Samas Kathmanduga ei tea iial. Väidetavalt on see maailma kõige ohtlikum maandumine ja õhkutõus, sest lennujaam asub orus. Ühesõnaga lennul on nagu helikopter ... lihtsalt prantsatab maha :) Ehk läheb seegi kord õnneks ...

Aga piletid koju on mul nüüd taskus ja rohkem ei huvita mind miski! Juhei!!! :)

Ahh jaa ... pärast puhkust on mul Boeing 777 treening ja sellega kaasnevad uued sihtkohad nagu Johannesburg, Melbourn, Peking, Sao Paolo, Osaka ... jne ;)

Lõpuks ometi 3 vaba päeva ;)

Just praegu ripuvad meil elutoas kaks musta meest lae all ja teevad konditsioneeridele hooldust. Kohe marsivad nad minu magamistuppa (käisid ära ...). Loomulikult on neil jalas suured roomikud ja kuna eile sadas vihma, siis ei ole need just kõige puhtamad :) Marsivad edasi tagasi ja siis tagasi ja edasi. Lisaks see, mis nendest konditsioneeridest välja tuleb ... No olgu neil ka tore päev ;) Vannitoa keerasid nad esimese 2 sekundiga pea peale :) Niisugune on meil elu Dohas!

Tõusin üle pika aja oma vabal päeval ilma äratuseta kell 9 hommikul. Nautisin oma hommikut ja siis käisin kontoris, viisin oma püksid väiksemaks tegemisele ... need on algusest peale nagu kartulikotid. Kuna mul kolm paari, siis neid ei kasutanud. Nüüd on aeg need kasutusele võtta :) Siis käisin väljas söömad ja tegin väiksemaid vajalikke oste ;)

24dal jaanuaril sai siis 6e kuu täitumise tähistamiseks tehtud Nairobi edasi tagasi ots. Kokku lendamist 10 tundi ja minutid. Tööpäeva pikkuseks 13 tundi. Keenialased on täiesti toredad reisijad :) "Hey baby, bring me water!". Väga sõbralikud. Nairobisse minnes oli meil peal u 10 maratonijooksjat. Nad kõik tulid kuskilt Taimaalt maratonilt. Nagu mustadele kohane, olid neil kõigil karikad näppus. Kõik nad ütlesid, et mis need 42 kilomeetrit ja mõned meetrid peale ära joosta ei ole .. natuke üle kahe tunni ja võhma jääb veel ülegi :) Loomulikult jõid nad palju ja enne Nairobisse maandumist tuli üks küsima, et ega meil ei ole tablette, mis nad "korda" teeks. Tablette meil ei olnud, aga andsime neile veepudelid pihku ja mitme peale said nad paar lisa sööki ka :) Ehk aitas neid :)

Nairobist tagasitulles oli meil peale 14 Keeniast väljasaadetut. Nad kõik suundusid Bangladeshi. Üks neist rääkis inglise keelt, teised teadsid ainult ühte sõna ... viski ... :) Aga seda me neile muidugi ei andnud :) Nii kahju on alati neid inimesi vaadata. Nad on läinud kuhugi oma õnne otsima ja peavad ikka tagasi minema ... Bangladeshi. Ma ei ole ise Bangladeshi lendu teinud. Meil on seal isegi layover ja lisaks 1 vaba päev :) Need, kes on seal käinud, räägivad, et inimesed magavad alasti tänavatel ja anuvad raha. Väga peenelt ei maksa end välja minnes riidesse panna, käekellad, ketid ja kõrvarõngad soovitatakse eemaldada :) No loodan, et vähemalt korra saan selle ikka ära teha ;)

Dohasse maandudes olin mina see, kes pidi minema neid valvama :) Neile tuleb alati keegi vastu ja viib nad järgmisele lennule. Nad tõusid kohe kõik püsti, aga kui teatasin, et veel ei saa minna, siis jäid nad rahulikuks ja istusid maha. Lugesin neid kogu aeg üle, et ikka oleks 14 tk üle anda. Kujutage ette, mis meiega oleks tehtud, kui mõni kaduma oleks läinud ... :)

Nairobi lennul oli crew väga lahe ... ühe noormehega olin varem ka ühe Abu Dhabi otsa teinud, nii et teadsin, et ta on normaalne ;)

See, mis järgmisel lennul toimus, ei olnud küll normaalne :) Mu kodune valve muutus Kuala Lumpru - Phuketiks. Reis ise näeb välja selline, et tõused öösel Dohast lendu. Maandud kell 14 Kuala Lumpuris (ajavahe on 5 tundi). Siis oled seal terve selle päeva, öö ja järgmise päeva ja õhtul lähed teed Kuala Lumpur - Phuket - Kuala Lumpur otsa. Siis maandud öösel Kuala Lumpuris ja oled terve selle öö, järgmise päeva ja järgmise öö seal ning hommikul tõused õhku Dohasse.

Briifingul juba tundus, et inimesed on natuke teistmoodi. Ma ei saa öelda, et imelikud, sest võib olla olen mina ainuke imelik ja teised on normaalsed :) Cabin Service Director (vastutab kogu lennuki eest) oli Mailaisiast ja QRgalennanud juba 7 aastat, Cabin Senior (vastutab turistiklassi eest) oli Indiast (!!!) ja QRga lennanud juba 10 aastat ja natuke peale. Juba see pani mõtlema, et miskit on eelkõige temaga viltu, sest miks ei ole teda juba kõrgemale positsioonile edutatud. Positsioonide jagamisel sain mina selle "paljuihaldatud" L4A ehk galley. Siis teatas CS, et teised meeskonnaliikmed ei ole galley abistamiseks vaid on kabiinis töötamiseks. Järgmiseks rääkis ta sellest, kui oluline on tiimitöö :D :D :D Ma olen olnud QRga 6 kuud ja saan ka aru, et selles on vastuolu :D Ja te usute või mitte, aga mitte üks ainus inimene ei teinud galleys mitttttte midagi!!! :D See oli nii tragikoomiline, et alguses ajas nutma ja siis ajas naerma ja lennu lõpuks oli mul suhteliselt, vabandage väljenduse eest, pohhui! Turistiklassis oli täismaja. Tavaliselt üks crew teeb valmis need neli korvi kommide ja rätikutega, osa crewd voldib paberkottidest suhkru ja piima jaoks väiksemad kotid jne jne jne. Keegi teeb kogu aeg midagi. Sellel lennul tegin ma need faking korvid, voltisin ise oma 12 paberkotti. Lisaks sellega tuli tegeleda mul sellega, et üks baar lekkis ja seal olid pudelid puru :) Siis vahetasime need pudelid välja, pesin galley põranda ära ja alles siis sain hakata tegema tavapäraseid toiminguid. Selleks ajaks oli oma 30 mintsa juba kadunud :) ÕNNNEKS me ootasime mingit VIPi ja me lend hilines u pool tundi. Jõudsin kõik asjad suure rabelemisega tehtud. Siis tuleb CS ja avab köögi kardina ja küsib: "Runu (hindude tõlge mu nimest), you didn't wear jacket!" Selleks ajaks olin ma suhteliselt närvi aetud, nii et ma küsisin vastu, et "So what?". Siis tuli sealt pikk laul, mida peab ja mida ei pea. Ma olin lihtsalt vait ja ei öelnud mitte midagi. Pärast õhkutõusu soojendad toidud ja siis teeb keegi tavaliselt kuumad rätikud, mida inimestele anda enne toitu. CS küsib siis, et "Runu, where are the hot towels?" Ma ei öelnud mitte midagi. Lihtsalt võtsin need rätikud ja tegin ära. Samal ajal ülejäänud crew sõi võileibu ja jõi mahla :) No tore ... vähemalt kellelgigi algas reis hästi :) Siis alustasin toitude laadimist kärudesse. Neli käru = 32x4=128 kandikut, millele laed siis ahjust kuumad taldrikud. Kõik seisid käed puusas galleys ja vahtisid, kuidas ma neid laen. Tavaline taks on see, et keegi tuleb ja aitab Sind. Ühel hetkel ma ütlesin, et palun tehke siis tee või kohvi .. nad lihtsalt vahtisid mind ja pöörasid selja :D. Sellel hetkel ma lihtsalt ei suutnud uskuda, mis toimub :) Ühesõnaga lõpetasin toitude laadimise, hakkasid teed ja kohvi tegema. Siis olin ma juba vihast roheline ja teadsin, et kui tavaliselt läheb ka galley positsioonil olev crew kabiini aitama, siis sellel lennul nühin ma galley imeaeglaselt läikivaks, kuid ma ei tõsta kabiini jalgagi. Teeninduse lõpuks lükkasid nad kõik kärud kööki ja sulgesid kardina (ise jäid nad muidugi teiselepoole kardinat) :D Siis tuli naer peale. Mitte, et asi on selles, et ma ei oska või ei saa hakkama või ei taha seda teha. Ma tean, et tänaseks saan ma galleyga juba hästi hakkama, aga lihtsalt see fakt, et meil räägitakse tiimitööst ja siis see tiimitöö on selline ... :) Ühesõnaga ma sain paraja šoki. Ja meil oli üks teenindus veel minna, sest tegemist oli nii pika lennuga :) Cabin Senior vingus kogu aeg, et tal on külm ja see lend on nii pikk jne jne jne. Ma vahepeal siis ütlesin talle, et kui teeks ehk õige veidike tööd, siis hakkab ehk soojem, sest minul küll higi lahmab :D Sellel lennul oli i-le täpiks see, et Cabin Senior teatas, et aidake siis galley kogu aeg puhas ja turvaline hoida. Kui midagi võtate, pange tagasi :) See moor ise tegi endale teed ja jättis oma teepaki tagasipanemata ja teekotikese lihtsalt keset köögilauda. Ja kirss tordil oli see, et korjasin kaks korda köögi laualt tema huulepulgaga salvrätikuid! Ma saan aru, miks ta pärast kümmet aastat on ikka veel Cabin Senior, samas kui teised on nelja aastaga Cabin Seniorid ja kuue aastaga Cabin Service Directorid.

Kuala Lumpuris ei läinud ma hotellist väljagi. Käsin seal tervisekeskuses, võtsin massaaži ja käisin saunas ja basseinis. Ei tahtnud mõeldagi, et pean veel kolm sektorit nende hulludega tegema. Tegime siis Phuketi otsa ka ära. Kuna mul oli kabiinipositsioon, siis mind galley ei huvitanud :) Lend oli rahulik ja tegelikult suhteliselt tühi.

Tagasiteel ei olnud kummassegi galleysse kedagi panna, sest kõik seniorid olid galleyt juba teinud. Cabin Senior küsis mult juba enne: "Do you mind to do galley again?" ... ma vastasin: "Yes, I do mind! ... I am not going to do it again!" Lihtne põhjus on selles, et meile kõigile makstakse ühtemoodi, aga meesterahvana teed Sa nagunii galleyt kogu aeg. Konsulteerisin eelneval õhtul ühe eestlasest Cabin Senioriga, et kas nad võivad mind galleysse panna. Nad võivad, kui ma nõus olen. Normaalse crewga oleks ma nõus ... ebanormaalsetega ... sorry! Aga ta leidis muidugi viisi mind tööle panna :D Nimelt ... andis ta mulle R2 positsiooni, mis on ideekohaselt kõige lihtsam positsioon. Sul ei ole ainsana ühtegi kohustust. Kuna L2 on keskmine galley ja ta pani sinna tüdruku, kes oli teinud enne ühe galley ... siis arvake, kes seegi kord galley tegi? :D Ja kõik kordus taas :) Täitsa tobenaljakas kohe ;) Aga saime kõik ilusti tehtud ja lõppkokkuvõttes jäid kõik ellu .. kaotasin paar kilo ja mõned närvirakud :) Samas tuleb öelda, et mulle isegi meeldib seda keskmist kööki teha. Vähema asju ja kuidagi parem on seda tööd seal organiseerida.

Pärast maandumist tuleb Dohas alati buss lennuki juurde vastu ja viib meid lennujaama crew hoonesse. Seal tuli Cabin Service Director mu juurde ja ütles, et tahab mulle midagi öelda. Mul jooksis terve elu silmade eest läbi, et mis ma nüüd siis valesti tegin! :D Siis ta ütles, et ta jälgis mind lennu jooksul ja ei saa ütlemata jätta, et olen tubli, töökas ja väga organiseeritud. Lubas sellest ka oma aruandes kirjutada. Tänas abi eest, mis ma keskmises köögis andsin. (Ilmselt tahtis ta öelda, et tänab mind köögi tegemise eest ja tore, et see tüdruk mind aitas!) :D No tore, et keegigi midagigi tähele paneb ... :) Niisugust hullumaja lendu ei ole mul enne olnud ... on olemas kiired lennud ja halvemad ja paremad meeskonnaliikmed, aga niisuguseid oinaid ei ole ma enne näinud. No vahel satub mõni meeskonda, aga et terve meeskond on selline ... :)

Pärast Kuala Lumpurit tuli järjekordne pikk edasi tagasi ots Ateena. Briifing ... ja Rauno on galley! :D Ühesõnaga taaskord töötad teistest rohkem ja saad sama palga ... :) Kuigi tuleb öelda, et crew oli lahe ja aitasid mind palju. Lend oli rahulik nagu Ateena puhul kohane.

Pärast Ateenat tuli Amman. Briifing ... ja Rauno galley:D! Järgmisel briifingul astun ma uksest sisse ja teatan, et mina ei ole enam nõus tegema. Tegelikult on meil sellised lehed, kuhu CSD/CS kirjutab meie positsiooni järgmisele teadmiseks, et ma juba tegin galley või et ma pole ammu teinud. Paljud neist ignoreerivad seda. Järgmisel ma seda ignoreerida ei lase ... :) Kuna järgmine lend viib mind Rooma, siis on reisijad eeldatavasti inimesed, nii et võib kabiinis töötada küll :)

Ja pärast Roomat tuleb Tansaania ... seal on mul üks vaba päev, nii et viibin kohapeal rohkem kui kaks päeva ;)

Nüüd hakkan aga koristama seda hullumaja, mis siia maha jäeti :)

Tegelikult on elu ilus ja ma nii väga juba ootan seda, et saaks koju! Kõikide eelduste kohaselt tõusen 24dal veebruaril Dohast õhku Stockholmi poole. Kuna meie natsionaaleerlain on oma Stockholm-Tallinn lennud tühistanud, siis lendan Stockholmist Helsingisse ja sealt Tallinnasse. Pole vahet. Tulen kas või Sydney kaudu ... aga koju ma tulen :) !