Tuesday, December 9, 2014

Airbus380

Tehtud! Nüüd olen siis kvalifitseeritud A380 crew. See lennuk on hirmuäratav. Esimene korrus võtab 405 turistiklassi reisijat, teine korrus 56 turistiklassi, 48 äriklassi ja 8 esimese klassi reisijat. Kokku 517 istekohta. Seal on kaks treppi ja kaks lifti ;). Esimesest otsast tagumisse vaadates .... On tagumine ots ikka väga kaugel.
Esimene reis viib mõne päeva pärast Pariisi ...ja arvake, mis .... See on turistiklassis ülemüüdud ...ehk siis täismaja ;).  Jõulude ajal Bangkok ....täismaja ;).




Friday, December 5, 2014

Chicago!

Esimene Usa lend tehtud. Minnes lend 14 tundi ja 40 minutit ja tagasitulles 12 tundi ja 30 minutit. Sada üle 70ne aastast vanurit kohale viidud ja mitukümmend last tagasi toodud. No on ikka reisijate profiil. Ja enamik ikka ja jälle hindud ...
Chicago reisist räägitakse siin kui kõige hullemast üldse ...pikk, nõudlikud reisijad jne. Mina pean ütlema, et pikk oli küll jah ...aga muus osas oli täitsa tore. Ainuke asi ...ma ei ole küll lapsevanem, aga kuidas te lähete 15 tunnisele reisile oma 5-6 kuuse titega, kui teil ei ole kaasas lutipudelit, toitu ja mähkmeid. Ma saan aru, et te teate, et pardalt saab. Kas te teate ka seda, kui palju kordi catering unustab, kaotab jne ... Mida te oma titega 15 tunnisel lennul peale hakkate, kui süüa pole ja tissist piima ei tule??? Vaevalt, et sellel juhul kanavorst päästab. Seekord nimelt kõik need 11 titte jõid me piima esimese nelja tunniga ära ja edasi ma ei tea, mis nad tegid. Kaks ema said ikka väga pahaseks, et meil piima ei jätkunud. Ma hoidsin keele hammaste taga, kuid nii oleks tahtnud öelda, et meil ei jagu piima, teil ei jagu mõistust ...

Pärast maandumist panin otsejoones oma sõbra Johniga linna ajama. Johniga olime me rühmakaaslased, kui siin alustasime. Seega oleme ühe kaua lennanud. Väljas oli -7 kraadi jacsee oli tapvalt külm, sest puhus ka meeletu tuul. Mina jäin ellu, aga John on pärit filipiinidelt ja ta on 2 korda oma elus varem lund näinud ;). Loodan, et ta elab veel ;)


Aga käisime ära "kohustuslikus" Millennium Parkis, tegime pilti oaga ;)



Käisime Willise tornis, mis on maailma üks kõrgemaid. Sealt saab fotosid ilusa vaatega.




Ja sõime ka kohalikku täidetud pitsat. Ja tagasi hotelli ja magama :)

Nüüd on mul kolm vaba päeva ja käisime Matiasega kõrbes ja võtsime basseini ääres päikest ;). Ilm on meil siin ilus ...õhtul on pisut jahe ...nii 23 kraadi plussis ;)




Monday, November 24, 2014

Sofia ja Ankara

Sofia lennul oli üks tüdruk Hiinast. Ühel hetkel keegi küsis, et kust kandist Sa sealt Hiinast täpselt oled. Ta siis ütles, et see väike linn avenemaa piiri lähedal. Mina siis viskasin kohe nalja, et tõenäoliselt on rahvaarv umbes 3 miljonit. Ta ütles surmtõsiselt, et tegelikult on 4 miljonit. Üle pika aja jälle üks hea nali mu meelest. Küll meil on ikka suurest ja väiksest erinev arusaam.

Lendan hetkel päris palju ja ei ole ka väga kirjutamise isu olnud ... Seda siis eelkõige lõputöö osas. Kuidas Sa kirjutad blogi ja lõputööd mitte?Aga eile olin tubli ja kirjutasin tööd siin Ankaras. Ankara on päris pikk kohapeal olemine. Saabusime eile hommikul ja täna on siin vaba päev meil ja homme hommikul hakkame liikuma, tuleb pikk päev. Teeme Ankara-Belgrad-Ankara-Doha. Alustame hommikul kell 9 ja lõpetame kell 23 maandumisega D-s.
Mina tulin Ankarasse tegelikult deadheading crewna. Ehk siis ma ei teinud tööd siia lennates. Istusin äriklassis, sõin ja magasin. Põhjus selles, et siia tuli,e airbus 320ga, kus töötab 6 cabin crewd. Homme teeme aga oma otsad airbus 321ga, kus töötab 7 cabin crewd. Mind siis nö positsioneeriti siia. 
Crew on tore, aga cabin services director on täiesti arust ära. Terve briifingu aja ähvardas, rääkis kui lollid kõik on ja keegi ei oska tööd teha, aga tema ise naudib lendamist väga. Ta on siin olnud juba 10 aastat. Väga ülbe on ta igastahes. Eks näis, kuidas meil homne sujub. 
Ankara iseenesest ei ole mingi linn, kuhu turistina tulla. Midagi siin eriti teha ei ole. Keset linna on üks suur mošee ja lisaks on veel atatürki muuseum. Küll saab siin aga šopata, mis on pisut odavam kui kodus ;). 









Ka Sofia ei ole mingi eriline vaatamisväärsus. Aga mõned fotod siiski.








Järgmine kuu ei ole kõige õnnestunum jälle, aga ilmslet oleks patt ka kurta. Kuna sain Ameerika viisa, siis kohe esimesel detaembril põritan Chicagosse, pärast seda on mul airbus 380ne treening, siis  Pariis, Karachi, kaks korda järjest Bangkok ja ongi kõik selleks kuuks ;). 

Friday, November 14, 2014

Montreal ja Kathmandu

Vahepeal siis tehtud Montreali ja Kathmandu lennud. Motntreal on tore linn, aga lend tagasitulles oli täielik põrgu ... 292 reisijat lennukis, mis võtab 293 reisijat. 90 % üle 70 aastased hindud, kes ei rääkinud inglise keelt, 45 ratastooli reisijat, 22 last, 11 beebit ...ja enamik neist hindud. Vastik rahvus. Ise tulevad eikellegimaalt ja ei ole pooli asju oma elus maitsnud ja siis terve tee kaebavad, kuidas kohvil ei ole õige maitae ja twix on liiga magua. Ja loomulikult on süüdi crew. Vaene hindu tüdruk, kes kogu sauna endale sai. Ja siis need hindu vanurid veel imestasid, miks nt mina hindi keelt ei räägi .... Ma olin ikka päris mitu korda lähedal sellele, et ütleks magusaid sõnu, aga jäin viisakaks. Kui inimesed D-s maha läksid lennukist, siis üks valge naine ütles mulle, et kogu meeskond tegi väga head tööd, kui võtta arvesse neid keerulisi tingimusi ;). Tänasin viisakalt. Lennukist väljudes tuli ju vahetuae vanem mu juurde ( hindu noormees) ja ütles, et viis inimest olid mind kiitnud ja öelnud, et ma olen nii kannatlik ja viisakas noormees. Ma ütlesin selle peale, et sisimas ma oleks tahtnud neile kõigile koti pähe tõmmata!
Aga iseenesest mulle ülipikkade lendude tegemine meeldib ...Montreal oli minnes 12 tundi ja tagasiteel 13 tundi ja siis saime kenast 3 tundi reisijate peade kohal oma voodites magada ;) ahh jaaa. ...ja seda Leedu tütarlast mu fotodel olete ka varem näinud, tegime koos ka Veneetsia ja Dar Es Salaami lennud ;). Niiet vahel ikka juhtub taaskohtumisi ;)










Kathmandus ma eriti midagi ei teinud. Olen seal oma elus mitumitu korda käinud. Käisin ühes templis koos teistega ja oligi kõik. Aga tegime Kathmandussse maandudes ilusaid pilte mägedest. Olgu öeldud, et Kathmandu maandumine on maailma kõige ohtlikum maandumine just mägede tõttu ja sinna maanduvad ainult eriväljaõppega piloodid.






Tuesday, November 4, 2014

Uus lennukitüüp ...

...detsembris siis uus lennukitüüp ... Mind koolitatakse välja airbus 380 crewks, mis on siis kahekordne lennuk ja võtab kokku peale 520-540 reisijat. Olen seda siin lennujaamas nüüd mitu korda näinud ja see on hirmuäratavalt suur ...
Ära võetakse airbus 330 litsents, mis lendab hetkel peamiselt Aasia otsi. Airbus 380 lendab populaarseid sihtkohti nagu London, Pariis, Bangkok, New Delhi. Plaanis on sellega hakata lendama Las Vegast, Rio De Jainerot jne. Halb on see, et see lennuk on hirmuäratav, hea on see, et see lennuk lendab ainult kaugeid otsi, mis tähendab vähemalt üheks ööks kohapeale jäämist.

No ega valida keegi ei anna. Aga no see on liiga suur ;)

Monday, November 3, 2014

Tulemus

Sain siis täna kätte eksamineerimise tulemused. Mu teeninduse, turvalisuse ja esmaabi alased teadmised on siis väärt 98% 100st. No tore :). Nyyd peaks paar kuud rahulik olema ja siis tuleb uus :). 

Saturday, November 1, 2014

Esimene eksamineerimine ;)

Eile tegin Cairo lennu. 3 tundi sinna ja 3 tagasi. 24 tundi enne seda ilmus süsteemi teadaanne, et mul on eksamineerimine. See tähendab, et minu supervisor esitab mulle küsimusi esmaabi, turvalisuse ja teeninduse kohta. Lisaks sellele pannakse see inimene ka alati köökimtegema, sest see on kõige raskem positsioon.

Briifingul tundus mulle, et asi läheb ikka hulluks, sest see supervisor tundus päris nõid kohe olema. Aga lâks teisiti. Ta ütles, et tundub, et jagan oma töö praktilist osa ilusti ja teoreetiliselt esitas esitas vaid mõned küsimused: kuidas kasutada tulekustutit, hapnikuballooni, kuidas teha bloody maryt, misa me beebidele pardal pakume, kui palju on meil hetkel pardal lapsi ning mis on kapteni nimi. Lisaks tahtis veel seda, et ma laoksin ette selle loo, mida oleme pidanud pähe õppima selleks juhuks, kui pardal on tulekahju. See on sõnasònalt pähe õpitud: mida teha esimese asjana, keda teacitama, kust mida võtma, kuhu mida panema ja mis saab reisijatest. Neid on veel erinevate asjade kohta. Kokkuvõttes läks hästi, lõplikumtulemust veel süsteemi pole ilmunud. Aga supervisor ütles, et 96-98 % 100st. Päris perfektne ei olevat keegi. Ma ütlelesin, et mina olen, aga ilmselt ei suutnud nii lühikese lennuga see avalduda ;).

Tuleval öösel kell 3.42 tuleb buss järele ja viib mu lennujaama. Teen kiire kuveidi otsa ja hommikl kella 11 olen tagasi. Pärast seda on kaks vaba päeva ja 5. Novembri hommikul lähen Ameerika saatkonda. Mul paluti taotleda Usa viisa ameerika lendude tegemise jaoks. Niiet minu jaoks avanevad sihtkohad .....New York, Chicago, Dallas, Huston, Washington, Filadelfia, Miami ... ;). Kõige pikem neist on Huston ...16 tundi ja 30 minutit puhast lennuaega ;).

Aga nüüd on aeg magama minna ...5 tunni pärast juba äratus ;)

Tuesday, October 28, 2014

Koolitulistamine

Pärast lendama asumist ei ole ma maailma asjade yle eriti palju oma pead vaevanud, võib-olla ainult siis kui Ukrainas lennuk alla tulistati. Tänase koolitulistamise taustal tuleb tõdeda, et maailm on ikka hulluks läinud, mitte enam minemas. Eks seda oli arvata, et meil ikka mingi debiilik (jah...kasutan jah seda sõna), kes Ameerikat tegema hakkab (ja nüüd, kus ots on lahti tehtud, jääme siis järgmiseid julgeid ootama). Samas, kas saab seda noorukit ainult syydistada? Lapsevanemad ....kus te olete?? Mille kuradi pärast teile need lapsed???? Tegelege nendega. See ei saa olla vaid yhe korra lõbu. Nendega peab rääkima, nendega peab tegelema, neid peab tegelikult ka kasvatama. Mulle on alati vastikust tekitanud need lapsevanemad, kes oma pättidest lapsi kaitsevad. Poisil on juba kümnendat korda politseiga tegemist, aga emme raiub kindlalt, et tema poiss ei ole kunagi midagi halba teinud ja teised on syydi. Või siis need lapsed, kellel oli koolis probleeme ....ikka on ju õpetaja süüdi. Või siis need, kes ei saa koole lõpetatud, seat õpetajad kiusavad .....:). Naljanumber. Ilmselt võib ka musta-valge kirjut lehma punase-kollase kirjuna näha. Aga vaadake peeglisse ja teadke, et see on hoopis teie kodu, kust selline kasvanud on. Imeline või mis?
Siinkohal ma tegelikult ei ürita ka õpetajaid õigustada. Ma ei oska mitte midagi öelda tänase õpetaja kohta, sest minul oli õpetajatega viimane kokkupuude oma 8-9 aastat tagasi, sealt juba edasi ülikool, kus inimesed on lihtsalt teistsugused (jumal tänatud, et ma jõudsin selle ära oodata). Aga minu aegne õpetaja oli suuremalt jaolt robot, kes suures osas tegeles oma ainega ja teise osa ajast kulutas pätipoiste tegemiste peale ärritudes (annan au neile vähestele eranditele, kellega mul on elus rõõm olnud kohtuda). Kas saab õpetajat süüdistada??? Võib-olla on süüdi õpetajate õpetamise metoodika?
Ilmselt on siin ikka kõva mõtlemise koht. Sest ilma lapsevanema, õpetaja ja lapse koostööta nii kui nii miskit sest head ei tule. Koostööd peab oskama ja tahtma teha. Siinkohal olen ma seisukohal, et see on suuremalt jaolt õpetaja kui professionaali suunata ja lapsevanema tahta. Lahendust ei saa olema ilma ühe ega teiseta.
Kui juba koolis hakkan maha laskma neid, kes mulle ei meeldi vms, siis mis saab tööelus? Pärast iga koosolekut viib koristaja ruumist ära 4-5 laipa ...? Kasvatage oma lastest tugevad inimesed, see oleks neile kindlasti abiks.
Kogu eelnev on minu väga lihtsustatud arusaam asjadest.
Minu vanemad on minust üritanud kasvatada normaalset inimest. Nad on seda teinud omade vahenditega ja teadlikult. Tänaseks ei ole ma tapnud kedagi ja vangis olnud ei ole. Veel. Kuigi eks ma pean tunnistama, et ega minagi nüüd veatu nii väga ole. Näiteks söön ma liiga palju magusat ja mulle meeldib hommikuti kaua magada. Üritasid mis nad üritasid, aga seda nad välja juurida ei suutnud. Ebaõnnestumine on neil ka see, et lapsel pole normaalset tööd, ta koristab WC-id ja võtab vastu oksekotte, kui seda vaja. Ja kool on ka lõpetamata, aga võin kindlalt öelda, et mind ükski õppejõud koolis ei kiusanud ja lõpetatud ta saab. Ma tean, et mu vanemad on selle pärast palju rohkem mures kui ma ise ;). Ma ei ütlegi, et lapse kasvatamine kerge on.

Aga wc-de ja oksekottide taustal olen ma veetnud Manchesteris kaks lahedat päeva ja homme siis tagasi D-sse. Jõuan südaööks koju ja järgmise päeva lõuna paiku kiire Kuveidi ots. Uus kuu toob endaga Montreali (Kanadas), Frankfurti (Saksamaal), Ankara (Türgis), Colombo (Sri Lankal) ja Sofia (Bulgaarias). Ma olen kohtunud nii paljude toredate inimestega, reisinud kokku rohkem kui 45s riigis (jah...ma olen saanud maapinnale, söönud, joonud, ringi käinud) ja ma saan endale lubada üht koma teist meeleheaks. Ma õpin iga päev aina uusi ja uusi inimtüüpe tundma, nende keeruliste isikuomadustega tegelema. Ja ometi olen ma õnnelik, et ma olen sündinud Eestis, kus ei ole maavärinaid, looduskatastroofe, meil vahetuvad aastaajad, hetkel veel puudub sõjaolukord jne. Olen kohtunud crewga, kelle perekond elab sõjakoldes, pereliikmed said surma või vigastada loodusõnnetuses või pere elab sisuliselt kodutuna kuskil Indias. Kuidas nad selle kõigega elada suudavad, ma ei tea. Eks näis mis minust endast kunagi tagasitulles saab ;). Võib-olla mängin Tallinna tänavatel süntrsaatorit. Aga mu kogemust elus ei võta minult keegi ;).

Aga nii palju siis ka Manchesterist ;)













Saturday, October 25, 2014

Eestlased pardal!

Juba väga pikalt ei ole ma midagi kirjutanud. Ja täna ka ei kirjuta pikalt ehk ;). Kuu lennujaamas sai läbi ja ei hakka siin kogu sellest draamast pikalt kirjutama. Eks midagi ōppis sellest, aga rohkem ei tahaks.

Koduskäik oli ka tore. Aga mis ma sellestki pikalt kirjutan. Lōputöö valmib vōi no tegelikult on minu poolt valmis, aga laagerdub ;). Varsti loen uuesti yle ja siis saab juhendajale arvamuse avaldamiseks saata.

Aga pärast puhkust esimene reis oli siis Austraaliasse, Perthi. Esimene kord Austraalias ja see jääb kindlasti meelde ;). Lend oli tore ja rahulik, kui arvestada reisijaid. Muutunud on teeninduskontseptsioon ... Ja see on hullumaja ... 11 tunnisel lennul 5 teenindust. Yhesōnaga jooksed end ogaraks. Aga kōik sai tehtud. Lisaks saab nii pikal lennul ka reisijate peade kohal magada ...minnes sedakorda 2 tundi ja tagasiteel 3 tundi. Niiet ei olnud hullu.

Perthi ajavöönd on +8, Eestis ja Kataris on see +3. Ehk siis kui maandusime, oli seal ōhtu kell 6. Tegime ōhtusöögi ja ega saigi magama mindud. Algul väga uinuda ei saanud, sest yle tänava oli kontserdimaja, kus oli Miley Cyruse kontsert ....ja kōik 13 aastased olid ju kohale tulnud ;). Aga hommikul sōitsime koaalade ja kängurude juurde!!! 
















Aga selle reisi puänt seisnes hoopis järgnevas. Boardingu ajal minu tsoonis üks naine, kes rääkis ainult kreeka keelt, üritas mulle selgeks teha, et tal oleks vaja jalgu sirutada ja et pōlv on haige. Mina siis omakorda yritasin selgeks teha, et pärast ōhkutōusu saab sellega tegeleda. Ta muudkui raputas pead ja sisuliselt oli väga imestunud, et kuidas ma kreeka keelt ei räägi. Ma siis üritasin ausalt öelda talle natukene ära teha ja pakkusin variante, et mulle sobivad ka saksa, vene ja eesti keel. Selle peale yks noormees ytles kohe, et no aga ka talle sobib eesti keel. Üllatus missugune! Ja siis ta ütles, et tegelikult sobib eesti keel veel umbes kymnekonnale mehele ;). No ma olin sōnatu.

Tegu oli meremeestega, kes viisid laeva Tallinnast Perthi. Reisi alustasid nad 12. Septembril ja lōpetasid 23. Oktoobril. Kuna nad istusid enamalt jaolt kōik yksikult laili kabiinis, siis ega ma ilmselt nende kōigiga kohtunud. Aga minu teenindustsoonis oli neid 5. Nyyd siis olen eesti keelset teenindust ka teinud. Ja see oli väga vōōras. Liha kartuliga, kana riisiga, muna vorstiga ;). Aga šampust sai, konjakit sai, viina sai, nalja sai ;). Siis läks veel jutuks, ker kes kust kandist siis on ja tuli välja, et ühe mehe sugulased on minu sünnikohas ;). Maailm on ikka väike. 
Ühel hetkel tehti lennukis teadaanne, et arsti on vaja. Ja eestlased kohe andsid teada, et neil on oma laeva arst pardal. Tego oli vanema Viljandi kandi mehe Jaaguga, kes inglise keelt eriti ei rääkinud, sega ma siis tōlkisin. Nimelt oli yks naine endale kuuma kohvi kōhu peale ajanud ja sinna tekkisid suured villid. Niiet eesti mees aitas nōuga hädast välja ;)

Väga tore reis oli ja kindlasti üks meeldejäävamaid ;)