Tuesday, April 29, 2014

Sisalik!

Sooja kliima võlud. Viimastel päevadel on siin ka kuidagi kahtlaselt niiske. Ühesõnaga ... meie kahe magamistoaga korterisse otsustas kolida ka sisalik. Ta elab mu korterinaabri kapis (hetkel veel) ja ma loodan, et ta ei kavatse sealt ära kolida. Ajasime teda natukene ka taga ja ainuke saavutus oli see, et ta on nüüd ilma sabata ... selle saime kätte :D. No tegelikult ei ole ta suur, selline pisikene ... aga mis järgmiseks?

Aga muidu on siin täitsa tore. Koolitus on pingeline .. hetkel siis teeninduse osa edukalt läbitud. Nüüd on siis käes see aeg, kus õpime pähe kõik need asjad, mis lennukis leidub ja mida hädaolukorras kasutada saab ... hapnikumaskid, hapnikupudelid, tulekustutid, esmaabikarbid, asukohamäärajad ... neid asju on kümneid. Nende kohta peab sõna sõnalt pähe õppima selle, kuidas nende kõlblikkust enne lendu kontrollida ja nende kasutamist peab oskama ka selgitada. Lisaks peab pähe õppima selle, kuidas mingis hädaolukorras käituda ... ehk siis kui kabiini rõhk kaob, siis selleks on vaja sõna sõnalt pähe õppida tegevused. Kui kabiinis on tulekahju, siis on jällegi vaja sõna sõnalt pähe õppida need asjad, mida tegema pead.

Minu õnneks ei ole selles osas palju muutuseid ja minu jaoks on see rohkem kordamine. Uskumatu, mis tegelikult kõik kolme aasta tagusest ajast meeles on! Loodan, et saan selle asja edukalt tehtud ;)

Nüüd läen magama, sest homme tuleb taas vara ärgata ;)


Wednesday, April 23, 2014

Kiired uudised ;)

Hei!

Ütleme nii, et viimased 1,5 nädalat on olnud pingelised ;) Käisin kaks korda Doha kliinikus kardioloogi juures. No tuleb välja, et kõik on siiski korras ja muretsemiseks pole põhjust. Keegi küll midagi eriti ei räägi, aga nii palju kui ise aru saan, siis on kõik korras. Vähemalt ka mu tööandja aktsepteeris tulemused.

Arstilkäik oli siin üsna omapärane. Esimene kardioloogi vastuvõtt on elavas järjekorras. Ta kuulab mure ära ja siis annab uueks kohtumiseks aja. Minu aeg läbivaatuseks oli neljapäeval õhtul kell 20.30. Läksin sinna ja mind pandi siis meeste ooteruumi ootma ...jah ... siin on kõik kogu aeg jaotatud :) Inimesed jooksid minu arsti juurde, jällegi oli elavas järjekorras vastuvõtt. Nii kui saabus kell 20.30, löödi plats puhtaks ja mina astusin sisse. Tehti südame ultraheli ja anti pildid ja arsti aruanne pihku mingi aja pärast. Kell 21.30 pääsesin sealt. Natukene harjumatu oli nii hilja arsti juures käia.
Edasi viisin paberid tööandjale ja vastuse osas on siin alati vastupidi. Tavaliselt ikka öeldakse pärast analüüsi, et kõik on korras. Siin on see nii, et kui kahe päeva jooksul Sinuga ühendust ei võeta, siis on kõik korras :D. No neli päeva on möödas ja jätkan õpinguid

Lisaks tööandja poolsele arstlikule kontrollile on siin ka riigipoolne kontroll. Enne ei saa tööviisatki, kui on tehtud vere ja kopsutestid. Nakkushaiguseid ei tohi olla, siis saad viisa. Sisuliselt tehakse HIV test, hepatiidid ja kopsupõletiku ja tuberkuloosi jaoks kopsupilt. Kui sellega korras, siis saad viisa. Minu viisa on nüüd töös.

Kui koolitusest endast rääkida, siis sellega on lihtne. Minu jaoks on see kordamine, kuigi pean tunnistama, et osa asju on muutunud ja koolitus ise on palju praktilisem ja huvitavam. Vahetest läks hästi ... 100%, ainukesena. Laupäeval on teeninduse lõputest ja siis pühapäevast hakkab lennuturvalisus.

Nüüd tõttan panka oma pangakaardile järgi. Teised said kätte juba, aga uue pangakonto tegemine pidi olema lihtsam, kui vana avamine :) Võttis kauem aega. No eks ma siis vaatan, tookord mul jäi paar riaali pangakontole ka ... kas see on alles ;) 






 

Monday, April 14, 2014

Arsti juures ;)

No esimesed probleemid siis :) Mul on liiga madal südamelöögi sagedus, nimelt lööb mul süda 47 korda minutis, kui tavapärane on 60 ja rohkem. Nüüd seda siin uuritakse ja arutatakse ja puuritakse. Eelmine kord ei tehtud sellest üldse küsimust ja siis oli 49 :). Eks näis, mis saab. Võib-olla saab koju kiiremini, kui oleks osanud arvata :)


Saturday, April 12, 2014

Kogemus IT poes (paranduses):)

Mul on siin paar päeva ikka närvid täitsa läbi olnud. Tegelen oma magistritöö kirjutamisega ja enamus mu asju on salvestatud mu välisele mälukettale. Vahetevahel teen endale arvutisse back-upi. Mõned päevad tagasi tegin ka. Peale seda tegelesin oma tööga ja kõik uuendused olid välisel mälukettal. No ja siis see juhtus - arvuti ei aktsepteerinud seda enam ja ma ei saanud oma andmeid kätte. Iseenesest ei olnud hullu, ainult paari päeva töö, aga ikkagi.

Korterinaaber soovitas mul minna ühte kohta, kus mingid kohalikud häkkerid tema arvuti korda tegid. Võtsin täna selle retke ette. Kohale jõudin ilusti. Selles kohas oli mustmiljon arvutipoodi ja telefoniparanduse "putkat". Astusin ühte sisse ja teise sisse ja kõik ütlesid, et sellega pole midagi teha. Lõpuks üks ütles, et kuskil taga nurgas on üks arvutiparandaja, kes võib asja ette võtta. Läksin sinna ja uks oli suletud. Vastaspoe omanik ütles, et tuleb 5 minuti pärast, tegelikult tuli siis 25 minuti pärast. Aga siis hakkas juhtuma see, mille pärast ma seda postitust üldse kirjutan :)

Neid oli seal väikeses arvutiparanduses 4 inimest. Üks oli kohalik ja 3 hindut. Üks tegeles kõikide klientidega ja teised lihtsalt vahtisid. Mind siis võeti ette. Seletasin oma probleemi ära ja see mees ei öelnud mulle midagi. Võttis mu mäluketta ja kruvis sealt neid nelja kruvi lahti kindlasti oma 10 minutit. Samal ajal rääkis telefoniga ja siis oma kolleegidega, vahepeal pani selle ära ja käis väljas. Ja siis hakkasid kohalikud sisse voolama ja mina kui valge olin siis viimasel kohal. Teised võeti kogu aeg vahele ning minu mäluketas visati kogu aeg nurka. Keegi ei öelnud ka, kas peaksin seal olema või ära minema, kas saab korda või ei saa ... :) Kuna mul oli seda väga vaja, siis istusin vaikselt oma nurgas edasi.

Lõpuks ta ütles mulle, et kui 50 riaali maksan, siis saab korda. Kuna mu korterinaaber ütles, et kindlasti hinna üle kaupleksin, siis ma ütlesin, et 40 maksan. Ta ütles selle peale, et temal seda vaja ei ole ja 50 on kindel hind. Kuna ma pole ka kaupleja tüüp tegelikult, siis võtsin oma 50 rahakotist välja ja sain oma töötava mäluketta kätte ja panin jooksu! :) 50 riaali = 10 eurot ... seega ei tapnud see mind ka ära. Aga kogemus jällegi ... kohalike silmis ei ole sa mitte keegi :)

Nüüd on esmane variant lõputööst juhendajale saadetud ... küll ilma analüüsi osata, aga vähemalt midagigi. Küll ta ükskord valmis ka saab ;)

Täna käis mul siin külas ka see jaapanlane, kes mind Eestiski külastas ... :) Ta elab kõrval majas. Omamoodi tore on neid inimesi siin kõiki näha ;)

Homme olen 8-14ni koolitusel ja siis mul on oma sõbranna Anchanaga kokkulepitud, et lähme üht minu jaoks uut parki avastama ja siis sööma. Ta tuli täna Montrealist ja oli täna selleks liiga väsinud ;)




Thursday, April 10, 2014

Kõik tuleb meelde ...

... liiklus on muutunud viis korda hullemaks. Reegleid pole üldse ja valgusfoorid on sätitud selliseks, et min 10 mintsa peab ootama oma korda. Autosid on meeletult juurde tekkinud.

Tegin endale makarone ja mingit liha ... vesi läks potis keema u 7-8 minutit. Siis tuli mulle meelde, et jah, see on siin tõesti nii.

Hetkel peab veel dušši all käimiseks vee soojendaja järgi olema, aga varsti võib selle välja lülitada, sest õues on nii palav, et vesi on loomulikult juba nii soe, et kannatab dušši all käia.

Ostsin endale kohaliku kõnekaardi ja mingi telefoni. Tavalise meie mõistes kõnekaardi (nt Diil) ostmiseks on siin passi vaja. Aga mul seda ju pole ... esimesel hetkel andsin selle ära :) Aga mul oli passi koopia. Sellega sain siis oma kõnekaardi kätte.

Meie rühma instruktor on väga tore mees Malaisiast, viskab nalja jms. Üks asi, mis mind häirib on tema motivatsioonisüsteem. Ta räägib, kui raske on see töö jne, aga palka makstakse hästi. Hoidke endal dollari märgid silmade ees ja töö läheb ludinal. No ma ei ole kindel, et see kõige õigem motivaator on. Kuigi jah, meie rühm koosneb hindudest ja filipiinodest, kelle jaoks ühe kuu palk siin võrdub poole aasta kuni aasta palgaga kodus. Üks hindu, kes on abielus ja ma ei tea, kui mitme lapse isa, tunnistas, tema tuli siia sisuliselt näljahädas. Selleks, et oma perekonda üleval pidada. Ka meie instruktor, kes on Malaisiast, on siin olnud juba 6. aastat ja seda ainult perekonna heaolu nimel.

Üks poiss sai juba kohalike pahameele osaliseks. Nad käisid sõbraga kaubanduskeskuses ja ta näitaks kaugelt näpuga mingit reklaami vms. Kohalik mees ja naine jooksid kohe tema juurde ja olevat hakanud õiendama, et miks nad näpuga selle naise peale näitasid. Olid pikka aega õiendanud. Ühesõnaga tuleb olla ettevaatlik.

Aga teie jaoks ekstra filmisin (õigemini lindistasin) ma ka seda, mis siin siis palvetunnil toimub. Läksin poodi ja siis hakkas palvetamise aeg. Minu maja juures on mošee, kuhu nad siis kõik jooksevad. Vabandan, et filmisin vaid maapinda, kuid ei julgenud neid filmida. Nad niigi vaatasid mind altkulmu. See annab aimu, mis siin siis päikesetõusul ja loojangul ning veel päeva jooksul toimub. See kisa hakkab üle linna. No ja hetkel tõuseb päike nii u kella 4 paiku ... mina ühes selle lauluga ... :)

 
 

Monday, April 7, 2014

Igal pool omad mured...

...ei saanud teiega jagamata jätta. Mina käisin enne siia tulekut solaarimis, et päikese käes siin päris ära ei põleks. Ennäe ... neil hoopis vastupidised mured :)



Esimene koolituspäev

Esimene päev koolitust möödas. Hommik algas juba toredasti. Võtsin vale bussi :) Natukene seisklemist oli, aga jõudsin õigeks ajaks kohale ja keegi isegi ei märkanud mu seiklust. Tegelikult pean mina jällegi õnnelik olema, kui väga häda käes, saan ka jalgsi minna, sest peakontor on mulle tegelikult väga lähedal. Hetkel on sooja ka u 35-38 kraadi, niiet kannatab jalutada küll. Paari kuu pärast, kui on 50 kraadi, siis seda eriti teha ei tahaks.

Esimene päev oli ülevaatlik-kokkuvõtlik. Rühmas on meid kokku 18 inimest ja 11 on eelneva kogemusega, paljud on lennanud 4-7 aastat. Seega minu kogemus on väike võrreldes sellega. Enamik on hindud ja filipiinod. Silmnähtavalt on ühel poisil kõva koduigatsus, ta on ka vist ca 21. a vana ja pärist Brasiiliast. Üks hiinlane ütles ka, et ta juba kahetseb, et tuli. Täna ju loeti kõik reeglid ette, millest mina juba ette teadlik olin, kuid teistele tulid mõned asjad üllatusena. Võrrelde eelmise korraga on mõned reeglid isegi lõdvemad ...nt tohib kauem väljas olla :)

Üldiselt pean ütlema, et mind valdavad head tunded ja olen isegi natukene ootusärevuses. Koolitus kestab küll päris kaua (teenindus 15 päeva ja tuvalisus ja esmaabi kokku 28 päeva, lisaks veel muu tilu-lilu), kuid pärast seda on ehk juba lõbusam.

Elamisega mul vedas. Elan ühe ma eelmise korra rühmakaaslasega koos. Teda pole küll veel näinud. Elamine on parim, mida cabin crewle pakutakse. Linn ja lennujaam on lähedal. Teised elavad kõik minust eemal elamurajoonis, kolmekesi korteris. Nii mõnigi kaebas täna, et elamistingimused on kehvadja nende elamise kandis ei ole mitte midagi teha, isegi supermarketit pole. Minul on see 5 min jalutuskäigu kaugusel. 
Tõedamaks, et kõik on ok, panen siia pildi elutoast:



Juba suutsin duššivooliku ära lõhkuda, aga väike must mees tuli ja parandas juba ära. Sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga kehakeelega saime hakkama ;)

Eile käisin ühe tailannaga shoppamas, me suhtlesime juba eelmisest korrast saati. Lisaks sain juttu ajada ka oma eelmise korra korterinaabriga. Nad mõlemad lendavad siin juba 4. aastat ja ei plaanigi veel lahkuda ;) 

Tegelikult pean nüüd asuma oma lõputööd kohendama. Eelkaitsmiseks esitamise tähtpäev läheneb ja hetkel ei ole kodus ka midagi õppida vaja. Saabusin juba kell 14 koju, aga ei suuda end kokku võtta. Selle asemel, et pihta hakata, surfasin netis, sättisin veel asju kappi ja tegin isegi süüa ja nüüd kirjutan blogi :). Viimast kahjuks koolile esitada ei saa :)

PS! Kellaaeg on siin täpselt sama, mis teil ;)

Shukran tähelepanu eest!





 

Saturday, April 5, 2014

Kohal!

Öösel sai magatud paar tundi, sest hommikul kell 4 oli äratus. Kell 7.15 tõusin õhku Stockholmi poole. Sealt edasi lend hilines. Aga kui lennuk saabus, siis oli toredaks üllatuseks see, et see oli Boeing 787 Dreamliner!
Nii armas, vaikne ja tore lennuk tundub olema ;)

No ja siis hakkas kohe ka kultuuride erinevus pihta ;). Ma läksin lennukisse viimaste seas ja minu koht oli kahe naise keskel. Üks oli noor hindu tüdruk ja teine oli vanem ja üleni kaetud. Kui palusin enda kohale end lasta, siis tõusis daam püsti ja läks tahapoole ning teda ma enam ei läinud. Pärast sain aru, et ta palus cabin crewlt, et kas saab kohti vahetada. Minu kõrvale saadeti üks vanem mees.

Muideks ... minu ees pingil istus eestlanna ja lennukis oli veel kolm inimest Estonian Airi lennult.

Dohasse kell 18.30 maandudes oli siin täiesti pime. Mind juba oodati lennujaamas. Olin esimene saabuja. Ootasime veel ära ühe tšehhi ja hispaanlase ja siis toodi meid ära oma elamisse. Viimased pidid saabuma homme. Mina elan koos Yanniga ühes korteris. Yann töötab sellest ajast siin, kui ma esimest korda tulin :). Hetkel on tal vabad päevad ja ta puhkab Balil ;)

Kohvrid on nüüd lahti pakitud ja reeglite raamatud sirvitud. Nagu oodata oli, siis on jätkuvalt need reeglid siin kõik veel kehtivad ;) Loen siis läbi, et millegi vastu ei eksiks.

Esmaspäeval kell 8 hakkab siis koolitus pihtaja kestab 7 nädalat.

Ja veel .. kes on unustanud, siis siin on nädalavahetus reede ja laupäev, esimene tööpäev nädalas on pühapäev ;)

Nüüd ma aga magama ... homme vaba päev, siis vaatan ringi, mis elul pakkuda on ;)