Sain siis nimekirja uue riigi, Myanmari... ma pean nüüd ükspäev jälle kätte võtma ja kokku lugema, kui paljudes riikides käinud olen.
Lend toimus kõige väiksema lennukiga, mis meil siin üldse on Airbus 319. Täismaja korral võtab äriklassi 8 ja turistiklassi 102 reisijat. Meil oli mõlemal otsal enam vähem pool. Lend kestab kokku 6-7 tundi ja on äärmiselt rahulik. Pärast õhkutõusu ja enne maandumist andsime süüa, kuid nad võtavad vastu kõik, mida pakutakse ja ei küsi miskit. Seega käis asi kähku. Reisijate profiil oli pooleks - kohalikud ja turistid.
Yangonis oli mul ka üks vaba päev, mis tähendab seda, et maandusime 19.06 hommikul kell 7.00 ... seega oli kasutada terve see päev ning järgmine päev ei toimunud midagi, see oli meie vaba päev. Õhku tõusime taas 21.06 hommikul kella 8 paiku kohaliku aja järgi.
Kui Yangoni maandusime, siis vahetasin 50 eurot kohalikuks rahaks ja sain ca 70 000 kohalikku. Kahtlesin, kas piisab. No tuleb tunnistada, et selle raha kulutamiseks pidin tõsiselt pingutama ... massaaž 2 tundi maksis ca 5 eurot. Ja tuleb tunnistada, et see on üks paremaid massaaže elus... tütarlaps kasutas kogu jõudu ja lõpuks trampis jalgadega seljas. Elusees ei lähe enam 40 euroste silitajate juurde :). Siis käisin kohalikus kuulsas templis, sissepääs 6 eurot. Taksosõidud ei ületanud kordagi 2 eurot. Lisaks käisin veel rongitripil ... nimelt onYangonis selline tore rong, mis teeb linnale ringi peale ... see on kohalikele liiklemiseks, aga turistid kasutavad seda linnast ülevaate saamiseks. Reis kestis 2,5 tundi ja maksis 40 eurosenti :). Käisin ka hiinalinnas, kus ostsi magusat ainult, sest muud ei julgenud süüa ... kokku maksin seal oma viie tonni magusa eest 3-4 eurot. Lisaks käisin söömas ühes kohalikus kohvikus ... maksin õhtusöögi eest 3 eurot. Teise päeva õhtuks oli mul üle poole 50st eurost veel alles :D. Tagasivahetamine tundus ka mõttetu ... seega tegin veel ühe massaažiralli .... pealaest jalatallani ja jalataldadest uuesti pealaeni ja veel sama ring. Kuidagi pidin ju ära kulutama selle raha. Tahan öelda, et inimesed elavad pigem tagasihoidlikult ja vaeselt. Kui maksin taksojuhile kohalikus rahas 10 000se rahatähega, mis on ca 7 eurot ... siis ta jooksis hinnalinnas läbi 3-4 putkat, et nii suurt raha korraga lahti vahetada.
Iseenesest oli seal turvaline ja inimesed sõbralikud, aga tundsin end kui kuulsus. Inimesed jäid tänaval seisma, näitasid näpuga, lehvitasid jne. Blond, sinisilmne ja pikka noormees ei ole seal igapäevane nähtus vist :)
Elu on seal aga räpane ja must. Õudne. Aga nad ise tunduvad nii õnnelikud.
Yangon ise jättis mulle pigem mulje kui hiigelsuur küla, kuid mitte miljonilinn.
Samas usuasjadele osas ei paista seal vaesus silma. Templid on väga ilusad ja hästi hooldatud:
Samas hiinalinnas oli mustus ja hais meeletu. Pildid on kahjuks kehva kvaliteediga, kuid maapinda katab seal selline puruks tammutud puuviljade löga ja mitte keegi ei korista seda. Liikluskorraldust ei eksisteeri.
Rongireis oli omaette kogemus. Rongjaama hoone nägi välja selline:
Konditsioneeriga rongid sellised:
Ja aknaid ei ole ju vaja ...
Ja rongiaknast avanesid järgmised vaatepildid. Rong ei väljunud kordagi linnast. Nii elavad inimesed Yangonis.
Nii kuivatatakse pesu ...
Samas on uhkemad rongipeatused sellised:
Rongisõit näeb välja nii ...
Elatakse siin ...
Ja töövahendiks ei ole arvuti ...
Kaubandusel ja teenindusel on tähtis roll ...
Ja blondi sinisilma uudistati nii kaugelt ...
...kui lõpuks ka lähemalt ...
Samal ajal teevad naised aga tööd ...
...see pilt on kuidgi kurb. Tõenäoliselt ema ja vend otsivad väikese õe peast täisid vms ...
Vahel ma mõtlen, kas siia tagasi tulemine oli õige või mitte. Ilmselt siis ikka oli ... näha on veel palju.
Pärast Yangoni reisi maandusin Dohasse 21.06 hommikul kell 11.00 paiku .... koju jõudsin kella 13.00ks ja uuesti tuli buss järgi 23.03, et mind uuesti lennujaama viia. Nüüd olengi Dar Es Salaamis, Tansaanias. Homme hommikul kell 8.00 tõuseme õhku Kilimanjarole, tagasi Dar Es Salaami ja siit uuesti Doha poole. Saab olema pikk päev. Maandume õhtul 18-19 paiku Dohasse ja järgmise päeva hommikul on uuesti buss järgi, et lõunapaiku õhku tõusta Damammi ja pärast seda teha kiire ots veel Muscatisse. Südaööks jõuan koju ;)
Dar Es Salaamis võtsin rahulikult ... bassein, päike ja õhtusöök kolleegidega :)
Lõpetuseks: See meeskond on nii lahe ... marokolanna, tütarlaps keeniast
ja üks hindu tüdruk, kelle passijärgne nimi ongi Baby ...
Keenlanna on nii laheda jutuga, et esimest korda elus kohtan ma seda et me naerame lennuki köögis nii kõvasti, et inimesed lausa vaatasid. Lend oli ju öine lend. Vesi oli silmis ja kõht krampis. Sedakorda rääkisime koeralastest ... no ikka nendest, kes töötavad cabin crewna ... Üldteada on asjaolu, et nende inglise keele oskus on null ... siit siis kaks nalja, mis mind ennast täna veel ka nii hirmsasti naerma ajavad, et raske on seda kohe kirjutada.
Tõesti sündinud lugu nr 1 (Baby lennul juhtus siis nii ...). Järjekordne korealanna, kes ei räägi inglise keelt siis ...
Tavaliselt teostavad boardingud vanemad olijad, supervisorid. Nii siis toimuski boarding, kuid mingil hetkel reisijate vool peatus. Supervisor tahtis korra WCs käia ja ütles korealannast crewlt: "Please cove the door for me! I will be back in a minute!" (otsetõlkes siis just kui "Kata ust" Ma olen kohe tagasi" ...no cover on küll katma, aga selles lauses tähendas see valvama ...). Pakkuge nüüd, mida koeralanna tegi .... jooksis kabiini ja võttis teki ja hoidis tekki ukse ees, kuni supervisor tagasi tuli. Naerukrambid missugused.
Tõestisündinud lugu nr 2 keenlanna lennul. Ei ole võimalik kirjeldada, kuidas üks must naine käitub ja kuidas nalju räägib. Ta on lihtsalt nii lahe, et ükskõik, mida ta ütleb, see ajab naerma. Kui ta seda nalja rääkis, siis me olime sisuliselt kõik lennuki põrandal kõveras maas ja nutsime ja naersime segamini.
Nimelt tegi ta Pariisi lendu ja üks cabin crew sai kodust teate, et isa on surnud. Ta ei suutnud tagasi lendu teha, tuli tagasi reisijana. Seda ikka juhtub. Supervisor tegi siis briifingu ülejäänud crewle ja ütles, et "This crew has lost her father. So dont ask her too many questions and if she cries, let her cry". (See crew kaotas oma isa. Palun ärge küsige temalt liiga palju ja kui ta nutab, siis las nutab). Lost= kaotama. Selles tähenduses siis oli asjalugu selline, et isa on surnud ja see tähendabki kaotust.
Läheb siis mõni aeg juba mööda ja kõik juba sehkendavad lennukis, valmistuvad reisijate saabumiseks ja siis korealanna avab oma suu ja ütleb "I didnt even know that she brought her father to Paris. Now she lost the father. I wonder how they are going to find him in such a big city".
Ehk siis .... "Ma ei teadnudki, et ta oma isa Pariisi kaasa võttis. Nüüd ta kaotas oma isa. Ma mõtlen, et päris raske on selles linnas nüüd see kadunud isa üles leida".
Ühesõnaga inglise keele tähendusest nad eriti aru ei saa :). Aga pole hullu ... muidu polekski kellegi üle nalja visata. Loodan, et homne päev tuleb samasugune, sest muidu kolme lendu üle ei ela :)
Lend toimus kõige väiksema lennukiga, mis meil siin üldse on Airbus 319. Täismaja korral võtab äriklassi 8 ja turistiklassi 102 reisijat. Meil oli mõlemal otsal enam vähem pool. Lend kestab kokku 6-7 tundi ja on äärmiselt rahulik. Pärast õhkutõusu ja enne maandumist andsime süüa, kuid nad võtavad vastu kõik, mida pakutakse ja ei küsi miskit. Seega käis asi kähku. Reisijate profiil oli pooleks - kohalikud ja turistid.
Yangonis oli mul ka üks vaba päev, mis tähendab seda, et maandusime 19.06 hommikul kell 7.00 ... seega oli kasutada terve see päev ning järgmine päev ei toimunud midagi, see oli meie vaba päev. Õhku tõusime taas 21.06 hommikul kella 8 paiku kohaliku aja järgi.
Kui Yangoni maandusime, siis vahetasin 50 eurot kohalikuks rahaks ja sain ca 70 000 kohalikku. Kahtlesin, kas piisab. No tuleb tunnistada, et selle raha kulutamiseks pidin tõsiselt pingutama ... massaaž 2 tundi maksis ca 5 eurot. Ja tuleb tunnistada, et see on üks paremaid massaaže elus... tütarlaps kasutas kogu jõudu ja lõpuks trampis jalgadega seljas. Elusees ei lähe enam 40 euroste silitajate juurde :). Siis käisin kohalikus kuulsas templis, sissepääs 6 eurot. Taksosõidud ei ületanud kordagi 2 eurot. Lisaks käisin veel rongitripil ... nimelt onYangonis selline tore rong, mis teeb linnale ringi peale ... see on kohalikele liiklemiseks, aga turistid kasutavad seda linnast ülevaate saamiseks. Reis kestis 2,5 tundi ja maksis 40 eurosenti :). Käisin ka hiinalinnas, kus ostsi magusat ainult, sest muud ei julgenud süüa ... kokku maksin seal oma viie tonni magusa eest 3-4 eurot. Lisaks käisin söömas ühes kohalikus kohvikus ... maksin õhtusöögi eest 3 eurot. Teise päeva õhtuks oli mul üle poole 50st eurost veel alles :D. Tagasivahetamine tundus ka mõttetu ... seega tegin veel ühe massaažiralli .... pealaest jalatallani ja jalataldadest uuesti pealaeni ja veel sama ring. Kuidagi pidin ju ära kulutama selle raha. Tahan öelda, et inimesed elavad pigem tagasihoidlikult ja vaeselt. Kui maksin taksojuhile kohalikus rahas 10 000se rahatähega, mis on ca 7 eurot ... siis ta jooksis hinnalinnas läbi 3-4 putkat, et nii suurt raha korraga lahti vahetada.
Iseenesest oli seal turvaline ja inimesed sõbralikud, aga tundsin end kui kuulsus. Inimesed jäid tänaval seisma, näitasid näpuga, lehvitasid jne. Blond, sinisilmne ja pikka noormees ei ole seal igapäevane nähtus vist :)
Elu on seal aga räpane ja must. Õudne. Aga nad ise tunduvad nii õnnelikud.
Yangon ise jättis mulle pigem mulje kui hiigelsuur küla, kuid mitte miljonilinn.
Samas usuasjadele osas ei paista seal vaesus silma. Templid on väga ilusad ja hästi hooldatud:
Ja rongiaknast avanesid järgmised vaatepildid. Rong ei väljunud kordagi linnast. Nii elavad inimesed Yangonis.
Kaubandusel ja teenindusel on tähtis roll ...
Pärast Yangoni reisi maandusin Dohasse 21.06 hommikul kell 11.00 paiku .... koju jõudsin kella 13.00ks ja uuesti tuli buss järgi 23.03, et mind uuesti lennujaama viia. Nüüd olengi Dar Es Salaamis, Tansaanias. Homme hommikul kell 8.00 tõuseme õhku Kilimanjarole, tagasi Dar Es Salaami ja siit uuesti Doha poole. Saab olema pikk päev. Maandume õhtul 18-19 paiku Dohasse ja järgmise päeva hommikul on uuesti buss järgi, et lõunapaiku õhku tõusta Damammi ja pärast seda teha kiire ots veel Muscatisse. Südaööks jõuan koju ;)
Dar Es Salaamis võtsin rahulikult ... bassein, päike ja õhtusöök kolleegidega :)
Lõpetuseks: See meeskond on nii lahe ... marokolanna, tütarlaps keeniast
ja üks hindu tüdruk, kelle passijärgne nimi ongi Baby ...
Keenlanna on nii laheda jutuga, et esimest korda elus kohtan ma seda et me naerame lennuki köögis nii kõvasti, et inimesed lausa vaatasid. Lend oli ju öine lend. Vesi oli silmis ja kõht krampis. Sedakorda rääkisime koeralastest ... no ikka nendest, kes töötavad cabin crewna ... Üldteada on asjaolu, et nende inglise keele oskus on null ... siit siis kaks nalja, mis mind ennast täna veel ka nii hirmsasti naerma ajavad, et raske on seda kohe kirjutada.
Tõesti sündinud lugu nr 1 (Baby lennul juhtus siis nii ...). Järjekordne korealanna, kes ei räägi inglise keelt siis ...
Tavaliselt teostavad boardingud vanemad olijad, supervisorid. Nii siis toimuski boarding, kuid mingil hetkel reisijate vool peatus. Supervisor tahtis korra WCs käia ja ütles korealannast crewlt: "Please cove the door for me! I will be back in a minute!" (otsetõlkes siis just kui "Kata ust" Ma olen kohe tagasi" ...no cover on küll katma, aga selles lauses tähendas see valvama ...). Pakkuge nüüd, mida koeralanna tegi .... jooksis kabiini ja võttis teki ja hoidis tekki ukse ees, kuni supervisor tagasi tuli. Naerukrambid missugused.
Tõestisündinud lugu nr 2 keenlanna lennul. Ei ole võimalik kirjeldada, kuidas üks must naine käitub ja kuidas nalju räägib. Ta on lihtsalt nii lahe, et ükskõik, mida ta ütleb, see ajab naerma. Kui ta seda nalja rääkis, siis me olime sisuliselt kõik lennuki põrandal kõveras maas ja nutsime ja naersime segamini.
Nimelt tegi ta Pariisi lendu ja üks cabin crew sai kodust teate, et isa on surnud. Ta ei suutnud tagasi lendu teha, tuli tagasi reisijana. Seda ikka juhtub. Supervisor tegi siis briifingu ülejäänud crewle ja ütles, et "This crew has lost her father. So dont ask her too many questions and if she cries, let her cry". (See crew kaotas oma isa. Palun ärge küsige temalt liiga palju ja kui ta nutab, siis las nutab). Lost= kaotama. Selles tähenduses siis oli asjalugu selline, et isa on surnud ja see tähendabki kaotust.
Läheb siis mõni aeg juba mööda ja kõik juba sehkendavad lennukis, valmistuvad reisijate saabumiseks ja siis korealanna avab oma suu ja ütleb "I didnt even know that she brought her father to Paris. Now she lost the father. I wonder how they are going to find him in such a big city".
Ehk siis .... "Ma ei teadnudki, et ta oma isa Pariisi kaasa võttis. Nüüd ta kaotas oma isa. Ma mõtlen, et päris raske on selles linnas nüüd see kadunud isa üles leida".
Ühesõnaga inglise keele tähendusest nad eriti aru ei saa :). Aga pole hullu ... muidu polekski kellegi üle nalja visata. Loodan, et homne päev tuleb samasugune, sest muidu kolme lendu üle ei ela :)
No comments:
Post a Comment