Kaks vahetust lennujaamas nüüd tehtud. Hommiku viiest õhtu viieni ... kella 18ks kodus, söök, riided, magama ...hommikul (öösel?) 2.50 äratus ja kella 5ks uuesti lennujaama. Kaks kaheteist tunnist vahetust ja siis kaks vaba päeva.
Kokkuvõttes olen päris frustreeritud. Ja isegi mitte sellepärast, et pean lennujaamas töötama, vaid sellepärast, mis siin tegelikult toimub. Kahjuks ei saa ma kõigest praegu otse ja omadega kirjutada, aga elu lihtsate inimeste jaoks, kes on tulnud siia heas usus tööd tegema, on ikka päris kole. Inimõigused puuduvad ja toimub üks pidev ärakasutamine. Nende kahe päeva jooksul on mu silmad ikka tunduvalt rohkem avanenud, kui nad seda varem olid. Nii et crewna oled siin ikka tegelikult või sees ...
Aga kuidas on siis töö lennujaamas? Pärast esimest päeva oleks olnud kiirabi vahetuse lõpuks vaja ... 12 tunni jooksul oli 1 tunnine paus ja ülejäänud päeva seisin (jah ...päev läbi jalgadel) check-ini laudade juures ja tervitasin inimesi ja soovisin neile head lendu (jah - see on päriselt kellegi töö päevast päeva!). Mittemidagi tegemine on ikka üks raske töö!!! Ma olen oma olemuselt tegelikult ilmselt laisemapoolne inimene ... aga kui ma juba tööle lähen, siis ma tahan midagi teha, kas või selleks, et oleks põnev ja aeg läheks kiiresti. Loodan, et mu eelmised tööandjad ja kolleegid nõustuvad (päris piinlik, kui ei nõustu ;). Esimese päeva 12 tundi olid minu elu pikimad tunnid. Vahepeal oli ka 3 tundi, kus tuli ainult 1 inimene. Lihtsalt seistes ja mitte midagi tehes hakkavad õlapiirkond ja kael meeletult valutama. Kui tüdrukutega bussi läksin, siis üks ütles nii armsalt, et "ei oleks iial uskunud, et bussiiste võibki olla minu paradiis!"
Teisel päeval siis saime oma loungei kogemuse kätte. Kui tüdrukud (jah, mina olen ainuke poisslaps selles vahetuses koos oma 19e tütarlapsega) pandi tööle põhiloungei, mis võtab 1000 inimest ja on 10 000 ruutmeetrit suur, siis mind pandi tööle hõbeklientide loungei. Töötasime seal ainult kahekesti, koos ühe lennujaama töötajaga, sest see on pigem väike (ca 50 inimest). Ja töö nägi välja lihtne ... iseteeninduse korras said nad seal süüa ja juua ja meie ülesandeks oli ainult nõud kokku korjata. Hommikusöögi ajal oli väga kiire ... ja aeg läks kähku. Pärast kella 10t venis aeg kuni kella 5ni, sest inimesed tulid ühe ja kahe kaupa ja ega suurt miskit teha ei olnud peale jalutamise. Ja juba lennukist on teada see, et hõbekliendid on ühed kõige vastikumad ... nimelt on hõbekliendid kõige madalama tasemega lennuklubi liikmed. Selleks, et hõbekliendiks saada, pead ca 2 korda aastas lendama Londinisse. Lisaks on meil kuld- ja platinum kliendid. Nendele levelitele saamisks pead lendama kõvasti rohkem. Ja siis need hõbekliendid ... need on alati nii tähtsust täis, sest nad on saanud sellele levelile ja siis nad tunnevad, et nad on keegi, kuigi tegelikult ei ole.
Üks ütles mulle seal millegi peale, et "By the way ... I am a silver member!" ... ma ei oskand muud kosta, kui et "I am aware of that ... this is a lounge for silver members, Madam ;)!". No mida muud ma oskan öelda.
Kuld - ja plaatinumkliendid on tõsised tegijad. Nad on teadlikud oma õigustest, kuid suuremalt jaolt on nad tagasihoidlikud ja teevad oma tegemisi ise ja ei vehi oma kuld ja plaatiumkaartidega. Nende jaoks on lendamine vajalik oma äride tegemiseks, mitte cabin crew ja lennujaama töötajate alandamiseks, nagu seda on hõbekliendid.
Kõige hullemad on araablased ikkagi ... ja kui ta veel hõbeklient on ... Nad suudavad 5 minuti jooksul esitada 105 kaebust. Ja lisaks see, kuidas nad inimesi kohtlevad. "Bring me! Give me!" Palun ja aitäh selles kultuuris ei eksisteeri. Esimesel päeval check ini juures oli vahepeal mu ülesandeks välja segmenteerida need reisijad, kes tegelikult äriklassi check ini ei pidanud minema. Nimelt paljud tähtsust täis hõbe- ja kuldkaardi omanikud arvavad, et võivad ka sinna tulla. Tuli siis üks araablane oma valges kostüümis ja ma küsisin, et kas esimene või äriklass. Ta vastas, et kuldklient! Ma küsisin, et aga mis klassis reisite. Härra teatas, et tema on kuldklient ja lendab turistiklassis. Ma siis ütles, et siis tuleb minna turistiklassi chck-ini. Ta teatas, et tema on alati teinud check-ini ärikalssi lauas. Ma ütlesin, et kui nii on juhtunud, siis võib olla sellel põhjus, aga tegelikult siin tehakse check in ainult ärikalssi reisijatele (ise mõtlesin, et oled idioot ikka küll ... Sa ei ole siit kunagi edasi saanud ja täna üritad jälle oma õnne!). Kahju, et nii viisakaks peab jääma ...muidu ütleks ikka otse ja omadega. Aga siis ta veel teatas mulle, et kas ma ei tea kuldklientide õiguseid ja reegleid. Siis mul kannatus katkes, kuna ma olin talle juba mitu korda suuna kätte näitanud, kuhu minna, aga see muudkui vaidles ... läksin kaks sammu eemale ...võtsin bukleti ja ütlesin, et mina olen reeglitega kursis ja palun teilgi ennast nendega kurssi viia. Andsin kätte bukleti ja ütlesin "ECONOMY customers check in is out of the business class check-in area! Have a safe flight, Sir!". Ta asus teele siis economy check ini poole ... pööras veel ringi ja teatas, et kui mul ei ole õigus, ta tuleb tagasi! Ma ei oskanud jällegi muud öelda, kui et "Have a safe flight, Sir!". Tegelikult oleks tahtnud veel lisada "....in Economy class, TROPP!" ;). No ja tagasi ta ei tulnud ... Selliseid troppe on päeva jooksul tegelikult päris mitu.
Ja järgmisel päeval loungeis ikka jälle araablastega probleem. Tulid kaks kohalikku naist oma mustades kostüümides (abbayah). Istuvad siis maha ja vehivad kaugel käega ... mina siis kohe jooksen ja kummardan ette ja taha ja kõrvale, palun ja tänan ette ja taha ja kõrvale ... :). No siin peab ülimalt viisakas olema. Hakkavad siis mutid oma soovidega peale ... too mulle espresso! Teine mutt ütles, et temale must kohv! Tänasin ja palusin siis jälle ette ja taha ja jooksin soovi täitma. Tulin siis tagasi espresso ja musta kohviga ... ja imede ime ... mustast kohvist oli vahepeal saanud piimakohv. Jooksin siis piima järgi .. selleks ajaks oli espresso mutt juba otsustanud, et tegelikult tahaks ka musta kohvi :). Tulin siis musta kohvi (ja juba targalt piima ja suhkruga;). Siis oli otsustatud, et nüüd oleks ka kaks klaasi vett vaja. Tänasin ja palusin ette ja taha ja jällegi jooksin vee järele ... tulin tagasi ja siis oli endisel espresso mutil vaja juba ka magusat midagi. Tänasin ja palusin ette ja taha ja kõrvale ja jooksin siis magusa järele ... tõin selle ... ja siis oli ka musta piimakohvi tädi otsustanud, et nüüd on aeg ka temal magusat süüa ... tänasin ja palusin .... jooksin magusa järele ... tulin tagasi ja siis oli esimene juba otsustanud, et see magus ei ole ikka hea ja vii see ära! (Take it away!). See kõik toimus mingi 3-5 minuti jooksul. Iseenesest oli mul päris lõbus ....lõbus oli ka sellel britil, kes seal oma lendu ootas ;) ... ta ikka kogu aeg naeratas mulle ja pööritas silmi, kui jälle uus soov tuli ;). Mõne aja pärast tõusis ta püsti, soovis mulle edu, naeratas ja suundus oma lennule ;).
Nüüd on kaks vaba päeva ja siis kaks 12 tunnist öövahetust ;).
Õpib meeletult kannatlikust ja viisakust isegi nendes olukordades, kus tegelikult tahaks lihtsalt laksu kirja anda (no nii piltlikult;).
Aga lennujaama töötajad nende loungeides ... kokad, koristajad ja ettekandjad...on väga toredad ja sõbralikud ...suures osas Bangaldeshist ja Filipiinidelt. Armsad inimesed, keda siis suuresti ära kasutatakse kahjuks ...
Võtan seda asja, kui uut ja õpetlikku kogemust. Iseenesest seda tööd ma elus teha ei tahaks küll ... aga ei me ette tea, mis elu meil tuua võib ... :). Eriti minu kirjus elus ;)
Kokkuvõttes olen päris frustreeritud. Ja isegi mitte sellepärast, et pean lennujaamas töötama, vaid sellepärast, mis siin tegelikult toimub. Kahjuks ei saa ma kõigest praegu otse ja omadega kirjutada, aga elu lihtsate inimeste jaoks, kes on tulnud siia heas usus tööd tegema, on ikka päris kole. Inimõigused puuduvad ja toimub üks pidev ärakasutamine. Nende kahe päeva jooksul on mu silmad ikka tunduvalt rohkem avanenud, kui nad seda varem olid. Nii et crewna oled siin ikka tegelikult või sees ...
Aga kuidas on siis töö lennujaamas? Pärast esimest päeva oleks olnud kiirabi vahetuse lõpuks vaja ... 12 tunni jooksul oli 1 tunnine paus ja ülejäänud päeva seisin (jah ...päev läbi jalgadel) check-ini laudade juures ja tervitasin inimesi ja soovisin neile head lendu (jah - see on päriselt kellegi töö päevast päeva!). Mittemidagi tegemine on ikka üks raske töö!!! Ma olen oma olemuselt tegelikult ilmselt laisemapoolne inimene ... aga kui ma juba tööle lähen, siis ma tahan midagi teha, kas või selleks, et oleks põnev ja aeg läheks kiiresti. Loodan, et mu eelmised tööandjad ja kolleegid nõustuvad (päris piinlik, kui ei nõustu ;). Esimese päeva 12 tundi olid minu elu pikimad tunnid. Vahepeal oli ka 3 tundi, kus tuli ainult 1 inimene. Lihtsalt seistes ja mitte midagi tehes hakkavad õlapiirkond ja kael meeletult valutama. Kui tüdrukutega bussi läksin, siis üks ütles nii armsalt, et "ei oleks iial uskunud, et bussiiste võibki olla minu paradiis!"
Teisel päeval siis saime oma loungei kogemuse kätte. Kui tüdrukud (jah, mina olen ainuke poisslaps selles vahetuses koos oma 19e tütarlapsega) pandi tööle põhiloungei, mis võtab 1000 inimest ja on 10 000 ruutmeetrit suur, siis mind pandi tööle hõbeklientide loungei. Töötasime seal ainult kahekesti, koos ühe lennujaama töötajaga, sest see on pigem väike (ca 50 inimest). Ja töö nägi välja lihtne ... iseteeninduse korras said nad seal süüa ja juua ja meie ülesandeks oli ainult nõud kokku korjata. Hommikusöögi ajal oli väga kiire ... ja aeg läks kähku. Pärast kella 10t venis aeg kuni kella 5ni, sest inimesed tulid ühe ja kahe kaupa ja ega suurt miskit teha ei olnud peale jalutamise. Ja juba lennukist on teada see, et hõbekliendid on ühed kõige vastikumad ... nimelt on hõbekliendid kõige madalama tasemega lennuklubi liikmed. Selleks, et hõbekliendiks saada, pead ca 2 korda aastas lendama Londinisse. Lisaks on meil kuld- ja platinum kliendid. Nendele levelitele saamisks pead lendama kõvasti rohkem. Ja siis need hõbekliendid ... need on alati nii tähtsust täis, sest nad on saanud sellele levelile ja siis nad tunnevad, et nad on keegi, kuigi tegelikult ei ole.
Üks ütles mulle seal millegi peale, et "By the way ... I am a silver member!" ... ma ei oskand muud kosta, kui et "I am aware of that ... this is a lounge for silver members, Madam ;)!". No mida muud ma oskan öelda.
Kuld - ja plaatinumkliendid on tõsised tegijad. Nad on teadlikud oma õigustest, kuid suuremalt jaolt on nad tagasihoidlikud ja teevad oma tegemisi ise ja ei vehi oma kuld ja plaatiumkaartidega. Nende jaoks on lendamine vajalik oma äride tegemiseks, mitte cabin crew ja lennujaama töötajate alandamiseks, nagu seda on hõbekliendid.
Kõige hullemad on araablased ikkagi ... ja kui ta veel hõbeklient on ... Nad suudavad 5 minuti jooksul esitada 105 kaebust. Ja lisaks see, kuidas nad inimesi kohtlevad. "Bring me! Give me!" Palun ja aitäh selles kultuuris ei eksisteeri. Esimesel päeval check ini juures oli vahepeal mu ülesandeks välja segmenteerida need reisijad, kes tegelikult äriklassi check ini ei pidanud minema. Nimelt paljud tähtsust täis hõbe- ja kuldkaardi omanikud arvavad, et võivad ka sinna tulla. Tuli siis üks araablane oma valges kostüümis ja ma küsisin, et kas esimene või äriklass. Ta vastas, et kuldklient! Ma küsisin, et aga mis klassis reisite. Härra teatas, et tema on kuldklient ja lendab turistiklassis. Ma siis ütles, et siis tuleb minna turistiklassi chck-ini. Ta teatas, et tema on alati teinud check-ini ärikalssi lauas. Ma ütlesin, et kui nii on juhtunud, siis võib olla sellel põhjus, aga tegelikult siin tehakse check in ainult ärikalssi reisijatele (ise mõtlesin, et oled idioot ikka küll ... Sa ei ole siit kunagi edasi saanud ja täna üritad jälle oma õnne!). Kahju, et nii viisakaks peab jääma ...muidu ütleks ikka otse ja omadega. Aga siis ta veel teatas mulle, et kas ma ei tea kuldklientide õiguseid ja reegleid. Siis mul kannatus katkes, kuna ma olin talle juba mitu korda suuna kätte näitanud, kuhu minna, aga see muudkui vaidles ... läksin kaks sammu eemale ...võtsin bukleti ja ütlesin, et mina olen reeglitega kursis ja palun teilgi ennast nendega kurssi viia. Andsin kätte bukleti ja ütlesin "ECONOMY customers check in is out of the business class check-in area! Have a safe flight, Sir!". Ta asus teele siis economy check ini poole ... pööras veel ringi ja teatas, et kui mul ei ole õigus, ta tuleb tagasi! Ma ei oskanud jällegi muud öelda, kui et "Have a safe flight, Sir!". Tegelikult oleks tahtnud veel lisada "....in Economy class, TROPP!" ;). No ja tagasi ta ei tulnud ... Selliseid troppe on päeva jooksul tegelikult päris mitu.
Ja järgmisel päeval loungeis ikka jälle araablastega probleem. Tulid kaks kohalikku naist oma mustades kostüümides (abbayah). Istuvad siis maha ja vehivad kaugel käega ... mina siis kohe jooksen ja kummardan ette ja taha ja kõrvale, palun ja tänan ette ja taha ja kõrvale ... :). No siin peab ülimalt viisakas olema. Hakkavad siis mutid oma soovidega peale ... too mulle espresso! Teine mutt ütles, et temale must kohv! Tänasin ja palusin siis jälle ette ja taha ja jooksin soovi täitma. Tulin siis tagasi espresso ja musta kohviga ... ja imede ime ... mustast kohvist oli vahepeal saanud piimakohv. Jooksin siis piima järgi .. selleks ajaks oli espresso mutt juba otsustanud, et tegelikult tahaks ka musta kohvi :). Tulin siis musta kohvi (ja juba targalt piima ja suhkruga;). Siis oli otsustatud, et nüüd oleks ka kaks klaasi vett vaja. Tänasin ja palusin ette ja taha ja jällegi jooksin vee järele ... tulin tagasi ja siis oli endisel espresso mutil vaja juba ka magusat midagi. Tänasin ja palusin ette ja taha ja kõrvale ja jooksin siis magusa järele ... tõin selle ... ja siis oli ka musta piimakohvi tädi otsustanud, et nüüd on aeg ka temal magusat süüa ... tänasin ja palusin .... jooksin magusa järele ... tulin tagasi ja siis oli esimene juba otsustanud, et see magus ei ole ikka hea ja vii see ära! (Take it away!). See kõik toimus mingi 3-5 minuti jooksul. Iseenesest oli mul päris lõbus ....lõbus oli ka sellel britil, kes seal oma lendu ootas ;) ... ta ikka kogu aeg naeratas mulle ja pööritas silmi, kui jälle uus soov tuli ;). Mõne aja pärast tõusis ta püsti, soovis mulle edu, naeratas ja suundus oma lennule ;).
Nüüd on kaks vaba päeva ja siis kaks 12 tunnist öövahetust ;).
Õpib meeletult kannatlikust ja viisakust isegi nendes olukordades, kus tegelikult tahaks lihtsalt laksu kirja anda (no nii piltlikult;).
Aga lennujaama töötajad nende loungeides ... kokad, koristajad ja ettekandjad...on väga toredad ja sõbralikud ...suures osas Bangaldeshist ja Filipiinidelt. Armsad inimesed, keda siis suuresti ära kasutatakse kahjuks ...
Võtan seda asja, kui uut ja õpetlikku kogemust. Iseenesest seda tööd ma elus teha ei tahaks küll ... aga ei me ette tea, mis elu meil tuua võib ... :). Eriti minu kirjus elus ;)
Kattub minu meelest suuresti eestlaste mentaliteediga. Kui mingi kaart omandatud, siis arvatakse kohe, et ollakse kordades teistest üle. Samas need, kel võiks olla põhjust ülevamaks enesetundeks, istuvad vaikselt oma mullis ja naudivad protsessi. Tõeliselt varakad inimesed võivad olla äärmiselt lihtsad olemuselt. Ja siis see vahepealne klass + lihtsalt harimatud :). Loodus on kirju.
ReplyDelete